Ain Kallis: sajand ilmavaatlusi Eesti külmapoolusel

Autor:

Selve Pitsal
Ilmajaam.
RitaE. Pixabay

Jõgeva on pea kindlasti ainus linn Eestis, mille mainimine meenutab kohe ilma – on ju seal meie külmapealinn. Talvel on harilik küsimus hommikuti: „ Aga palju Jõgeval oli?“ Tavainimesele tuleb kindlasti meelde ka ´Jõgeva kollane´, populaarseim kartulisort, mis on “tähtsal kohal ka Eesti kultuuris“, nagu tähendatakse Vikipeedias.

 

Jõgeva linn on 2006. aastast ennast tutvustanud ka kui „Külmalinn Jõgeva – Jõuluvana kodu“, sest just sobivate ilmaolude tõttu olevat kõigist „vanadest“ tähtsaim otsustanud oma kodu just sinna rajada.

 

Linna ristimise idee olevat tulnud 2003. aasta kärekülma jaanuari keskel, kui Jõgeval püstitati peale senise, aastast 1940 pärineva ametliku absoluutse minimaalse õhutemperatuuri –43,5 °C, selle sajandi tippnäiduks –36,7 kraadi.

 

Jõgeva maakonnal on vedanud – neil on mitu tähtsat ilmajaama (peale nimetatu veel Tiirikoja järvejaam ja Tooma soojaam), näiteks Põlva maakonnal pole ühtegi! Vedanud on ka jaama asukohaga Pedja jõe laias orus, kuhu valgub ümbritsevatelt kõrgematelt aladelt raskem külm õhk kokku – nii mõõdetakse madalamaid temperatuurinäitajaid….

 

Alevikus ja linnas

 

Jõgeva ilmajaama ajalugu on tihedalt seotud kohaliku sordiaretuse instituudiga. Varsti pärast selle töö alustamist 1920. aastal Jõgeva mõisas asutati samas paigas ka meteoroloogiajaam.

 

Ilmaandmed algavad arhiivis 15. jaanuarist 1922, seega täpselt sada aastat tagasi!

 

Esimesed kaks aastat asus vaatlusväljak Jõgeva alevikus Pedja jõe saarel, edasi viidi vaatlused üle asula idaservale, avaramale paigale.
Nüüd paljudele teadmiseks: teatmike järgi asub Jõgeva alevik (umbes 600 elanikku) Jõgeva linnast 2,5 kilomeetrit põhja pool. Alevikku eraldab linnast kitsas riba Jõgeva valla Võduvere külast.

 

Linna pääseti 1964. aastal, kui Kuusikult toodi Jõgevale üle Eesti ainus agrometeoroloogiajaam koos selle juhataja Karl Põiklikuga. Jõgeva sai endale Betti Alveri ja Alo Mattiiseni kõrvale veel ühe tuntud kodaniku. Seda vähemalt sadade agronoomide, põllumajandusjuhtide, sordiaretajate ja klimatoloogide jaoks.

 

Karl Põiklikul oli unistus – luua Jõgevale, Eesti keskosale iseloomuliku kliima ja tüüpilise mullastikuga paika, sordiaretuskeskusesse tugev agrometeoroloogiajaam. Hea organisaatorina tal see plaan õnnestuski ning 1964. aastal kolisid põllukliima uurijad Raplamaalt Jõgevale (ühelt külmasaarelt teisele, nagu siis kommenteeriti).

 

Värske agrometeoroloogiakeskus koordineeris agroklimaatiliste tingimuste erinevuste mõju uurimist põllumajandustootmisele, põllukultuuride saagikusele, uuriti tüüpiliste põldude öökülmaohtlikkust, muldade tahenemist, soojenemist ja niiskusrežiimi mitmetes maakodades jne. Juba Kuusiku perioodil hakkas Karl Põiklik soovitama majanditele asutada oma meteoroloogilisi vaatluspunkte, eesmärk oli rajada neid igasse majandisse. 1970ndateks aastateks kasvas nende arv 180-le.

 

Aja jooksul muutus jaama töörežiim: tavaliste ilmavaatluste hulk kasvas 1987. aastal, neid hakati tegema kaheksa korda ööpäevas (seni neli korda). 1988. aasta algusest hakati edastama ka sünoptilist informatsiooni. Siit alates hakkasid Jõgeva andmed kõlama palju sagedamini ilmateadetes.

 

Eesti iseseisvudes majandid kaotati ja sealne statsionaarne vaatlusvõrk hakkas vähenema. Oli tunda, et endist huvi ei olnud enam kellelgi. Ilmajaama nimest kadus „agro“, ta muutus tavaliseks meteoroloogiajaamaks ja automatiseeriti aastal 2003.

 

Klassikaks on saanud ühe tähtsa põllumajandustegelase väide 1990ndate algusest: „Kellele seda agrometeoroloogiat enam vaja? Iga põllumees oskab ise oma tagumikuga kartulipaneku aja määrata!“. Ikka meenub tõik, et pealinn eraldas tollal „libedusevastaseks voldikuks“ (õpetas linlasi kukkumise puhul käituma) sama palju raha, kui põllumajandusministeerium ilmauurimistelt kärpis. Jah, meil on põllumajandus, mujal agriculture…

 

Legendaarne külmarekord

 

„Eesti külmarekordiks eile –42 kraadi!”, „Petseris ja Võrus 50 kraadi külma!” – sellised olid uudiste pealkirjad Eesti ajalehtedes 1940. aasta 18. ja 19. jaanuaril. Jõgevast ei sõnagi!

 

Lausa legendaarseks on saanud teade, et Petseri jaamas (pakast olnud raudtee ääres –50 kraadi!) külmunud ära vagunitäis viina. Linna politseiplatsil leitud pesakondade kaupa maas surnud vareseid ning põldpüüsid. „Ka käinud palju inimesi arstide juures abi saamas külmunud kõrvade, nina või teiste kehaosade vastu. Üks poiss saanud raskeid külmamisvigastusi”. Pärnu lahel olevat sajal kaluril ninad ja kõrvad korralikult ära külmanud!

 

Kuhu jääb siis Jõgeva Eesti ametliku pakaserekordiga –43,5 kraadi? 2010. aastal ilmunud kenas raamatukeses “Külmalinn Jõgeva” (välja andnud MTÜ Miinus 43,5 ja Jõgeva linnavalitsus) arvas kohalik agrometeoroloog Helle-Mare Raudsepp, et kuna Jõgeva ilmajaam, kus kole külm registreeriti, polnud tollal riiklik meteojaam, vaid allus Jõgeva Sordikasvandusele, ei jõudnud seepärast mõõtmisandmed kohe päevalehtedesse.

 

Miks aga ei pööratud erilist tähelepanu teistele põrutavatele pakasenäitudele – miinus 50 on ju märksa mõjuvam?! Dotsent Aarne Kärsna Tartu ülikooli meteoroloogia observatooriumist selgitas toona Postimehes, et vahe tekkimine observatooriumi ilmaonnides („inglise onnides“) olevate termomeetrite ja eraisikute kraadiklaaside poolt näidatud kraadide vahel oli täiesti võimalik. Maapinnal asuvad mõõteriistad annavad madalamaid näitusid, samuti võivad nad olla ebatäpsed, kontrollimata.

 

Peab ütlema, et Jõgeval vedas rekordiga – aasta hiljem, kolmandal jaanuaril 1941 mõõdeti Võru ilmajaamas –43,4° (Värskas –43,0°)!
Muide, –40 kraadist madalamat õhutemperatuuri on Eestis mõõdetud vaid kuuel päeval (viimati 31.12.1978) ja kaheksas mõõtekohas (Jõgeva, Võru, Värska, Narva, Jõhvi, Kuusiku, Valga ja Jäneda).

 

Jõgevale kuulub veel üks ilmarekord, nimelt aasta madalaim keskmine õhutemperatuur kaugest sõjaajast, nimelt 1,6 °C (võrdluseks teised rekordid: aastal 2020 oli kogu Eesti keskmine õhusoe 8,4 ja Vilsandil 9,6 kraadi). Väga palju ilma ekstreemumeid, mis on seotud külmaga, leiab enim just sellest jaamast.

 

Näiteks on kahel talvel õhukülm langenud alla –40 kraadi, alla –35 kraadi 11 talvel, Eesti aastased külmarekordid on registreeritud Jõgeval saja aasta kestel 38 korral ehk 38%, neist 10 juhul küll mõõdetud mõne teise jaamaga koos.

 

Rekordeist veel peaks nimetama kõige külmemat ööpäeva – 16. jaanuar 1940, kui õhutemperatuuride keskmiseks arvutati –36,5 °C, suurimat ööpäevast temperatuuri amplituudi 1956. aasta 1. veebruarist 38,6 kraadi, kui termomeetri näit kerkis –39 kraadilt –0,4-ni (võrdluseks maailmarekord Loma jaamast USAs – 57, 2 kraadi 24 tunniga!).

 

Lõpetuseks veel Eesti öökülma rekordeid, kõige hilisem öökülm õhus mõõdeti 19. juunil 1978 ja kõige varasem 2. septembril 1972. aastal (maapinnal on esinenud seda igal suvekuul). Ikka Jõgeval.

 

Artikkel ilmus selle nädala Maalehe paberväljaandes.

 

Ain Kallis

Keskkonnaagentuuri peaspetsialist

 

___________________________

Uudise autor: Keskkonnaagentuur

VAATA ORIGINAALUUDIST SIIT!