Eesti ihtüoloogid ajasid Soomes ida-lontmudila jälgi

Autor:

Selve Pitsal
HeidelX. Pixabay
Märksõnad

Hiljuti leiti Põhja-Eestist ida-lontmudil – kala, kes meie vetes ei tohiks elada, kuid ometigi on siia jõudnud. Uusasuka leviku ja elu võttis luubi alla Tartu ülikooli magistrant Katariina Kurina, et teada saada, kuidas uus liik meil levib ja kohalikega läbi saab.

 

Sarnaselt ümarmudilale, kes on samuti meil võõrliik ja ohustab kohalikku vee-elustikku, võib halva stsenaariumi korral sama juhtuda ida-lontmudilaga. Eesti ihtüoloogid käisid teadmiste täiendamiseks ekspeditsioonil Soome rannikul, et seal liigi levikust selgust saada. Kuigi tegu väikese ja näiliselt süütu tegelasega, tuleb tal silm peal hoida. Enne järjekordsele Eesti rannikumere kalastiku seirele suundumist, leidis Katariina hetke aega oma "hoolealusest" rääkida. 

 

Kust esimene Eesti isend leiti?

 

Esimene leid oli 2020 sügisel Sillamäelt. Eelmise aasta sügisestest seirepüükidest teame aga, et Põhja-Eestis leidub teda kogu Narva lahe ulatuses, ka Sillamäest läänes. 

 

Kuidas ida-lontmudil Eestisse jõudis?

 

Eestisse on liik jõudnud laevade ballastvetega. Omal jõul ei oleks ta ilmselt kohale ujunud, seepärast käsitletaksegi teda võõrliigina. Ballastveega leviku kasuks räägib ka tema levikutee nii-öelda auklikkus – mõnes kohas teda on, teises mitte. Ilmselt neis kohtades, kus laevadest on vett välja pumbatud, on liik olemas, mujal aga mitte.

 

Perekond lontmudila liikide päriskodu on Ponto-Kaspia regioonis: Kaspia, Mustas ja Aasovi meres. Sealt jõudis lontmudil Volga jõgikonda, Venemaale Rõbinski reservuaari ja 2006. aastal Neeva jõe kaudu Neeva lahte.

 

Nii Rõbinski reservuaari kui ka Neeva lahe lontmudilad määrati välistunnuste põhjal marmor-lontmudilateks. Tartu Ülikooli ihtüoloogide molekulaarsed analüüsid näitasid aga, et Eesti põhjarannikult leiti ida-lontmudil. Kuna meie lontmudilad on jõudnud siia ilmselt just Neeva lahest, siis võib arvata, et ka Venemaa lontmudilad on siiski ida-lontmudilad.

 

Tartu ülikooli ihtüoloogid noodatõmbel Põhja-Eestis, et otsida püügist lontmudilaid. Autor/allikas: Lauri Saks

 

Seega ei ole passipildi järgi võimalik liiki tuvastada?

 

Välimuse järgi on lontmudilaliike äärmiselt keeruline eristada, riskantne. Hetkel on lontmudilate perekonnas suur süstemaatiline segadus ning võib arvata, et süstemaatikas toimub lähiajal omajagu muutusi. Hetkel olen väga skeptiline, kui keegi väidab kindlalt, et välimuse järgi on tegu just selle ja mitte mingi teise lontmudilaliigiga.

 

Välimus on mudilatel petlik: keskmiselt võib küll liikide vahel erinevusi olla, kuid kattuvused on nii suuruses kui uimekiirte arvus, need ei ole usaldusväärsed tunnused. DNA teeb aga asjad selgeks.

 

Kaluritel võib olla keeruline aru saada, et tegu on just ida-lontmudilaga. Teistest mudilatest eristavad lontmudilaid eelkõige eenduvad ninasõõrmed. Tema märkamine pisi- ja väikemudilate ning ümarmudila noorjärkude seast nõuab aga teravat silma. Kalameestele ida-lontmudil ilmselt väga sageli pihku ei satu, sest liik elab rannikul üsna madalas vees.

 

Mis seisus on Soome Lõuna-rannik, mida leidsite ka sealt ida-lontmudilat?

 

Juuni alguses seirasime tõesti Soome rannikut. Eesmärk oligi liigi levik kindlaks teha, sest hetkel ei olegi peale Eesti mereinstituudi teadlaste Soome lahel teisi, kes selle võõrliigiga väga põhjalikult tegeleks. Soome kolleegid tulid appi, aitasid kohalikega suhelda ja nii me neid püüdsime.

 

Püüdmiseks on vaja vedada kaldalt noota – võrk vette ja siis kahest otsast sikutades see kaldale vedada. Kõik, kes noota jäävad, tuleb kirja panna, lisaks ka muud andmed: kui pikk ja sügav oli noodatõmme, vee temperatuur ja nii edasi. Teised noota jäänud liigid on samuti olulised, sest lubavad teha järeldusi ida-lontmudila elupaiga sobilikkuse kohta. Näiteks, kui noota jääb võldas, siis võib arvata, et piirkonna tingimused on ka ida-lontmudilale sobivad, sest elupaigad on neil kahel liigil üsna sarnased.

 

Soome rannikul ei ole liik nii kaugele läände levinud kui meil, aga võib arvata, et ta on sealgi kanda kinnitanud. Esimene Soome leid olevat olnud aga hoopis Helsingi lähistelt, kus üks isend püüti kalapüügivõistlusel. Meie püügid näitasid aga, et liik on levinud kuni Pohjoisselkäni, mis on üsna idas.

 

Noodatõmbest lontmudilate otsimine, mõõtelaual lontmudilad. Autor/allikas: Lauri Saks

 

Kas kohalikud kalad peavad uustulnuka ees värisema?

 

Lähiaastad toovad selgust, midagi kindlat ei saa hetkel öelda. Võib arvata või loota, et ümarmudilaga sarnast ohtu liik ei kujuta, sest ida-lontmudil on väiksem – ei kasva tavaliselt üle 10 sentimeetri pikaks, ei söö teisi kalu ja ei ole ümarmudilaga võrreldes nii agressiivne. See viitab, et oht ei pruugi olla nii suur, kuid võõrliikide puhul ei tohi selliseid eeldusi kindlana võtta, tuleb silm peal hoida.

 

Minu töö ongi järgnevate aastatel sellega tegeleda. Magistritöös keskendun liigi naturalisatsiooniga seonduvale. Edaspidi on plaanis ka katseuuringud, et teada saada, kui suur konkurent on liik ümarmudilale ja meie kohalikele kaladele. Oluline on, et kui võõrliik kätte saadakse, siis ei tohiks seda enam tagasi vette lasta. See kehib kõigi võõrliikide kohta.

 

Kas ida-lontmudil maitseb sama hästi kui ümarmudil?

 

Ei tea, ei ole söönud. Ta on nii väike, liha on napilt. Pean tunnistama, et ka ümarmudilast ei oska ma lugu pidada, sest tema maitse on veidi võõras, et mitte öelda imelik.

 

Toimetaja: Airika Harrik

 

___________________________

Uudise autor: novaator.err.ee

VAATA ORIGINAALUUDIST SIIT!