Eesti teadlane: meemesilasi on aina rohkem, kuid kasvab ka suremusprotsent

Autor:

Linda Pall
Eesti teadlane: meemesilasi on aina rohkem, kuid kasvab ka suremusprotsent
Suzanne D. Williams. Pixabay
Märksõnad

Möödunud nädalal ilmus meedias refereering blogi Science 2.0 kirjutisele, mis väidetavalt põhineb hiljutisel uuringul mesilaste arvukuse kohta. Kahetsusväärselt tuleb kõigepealt nentida, et Science 2.0 ei ole teaduslik materjal, vaid ühe inimese arusaamade peegeldus. Siinkohal soovin selgitada blogi autori viidatud teadusartikli tegelikku sisu, mis on palju laiem, kui Eesti lugejale kajastatu.

 

Käesoleval aastal avaldas rahvusvaheline töörühm ajakirjas Agriculture, Ecosystems & Environment kogu maailma hõlmava uurimuse majandatavate mesilaste seisundist. Artikkel ei käsitlenud mitte üksnes meil tavapäraselt kasvatatavat meemesilast, vaid kõiki inimese kodustatud/paljundatud mesilaseliike, keda kasvatatakse inimese rajatud pesades nii tolmeldamise kui ka mee saamise eesmärgil. Seejuures vaagis artikkel mesilaste kodustamisest tulenevaid riske nii majandusele kui ka looduslike mesilaseliikide kaitsele.

 

Meemesilaste perede arv maailmas on viimase kuue aastakümne jooksul pidevalt kasvanud. Seda tõusu veab Ida-Aasia, kus statistika järgi on meemesilaste perede arv püsivalt suurenenud. Euroopas seevastu vähenes meemesilaste perede arv järsult umbes 1990. aasta paiku. Kuigi praeguseks on see tasapisi taastumas, ei ole arvukus veel langusperioodi eelse 22 miljoni pereni jõudnud. 

 

Sellegipoolest on maailma aastane meetoodang FAO andmetel kasvanud 0,7 miljonilt tonnilt 1961. aastal ligikaudu 1,86 miljoni tonnini 2018. aastal. Meeturg ja mesilaste kasvatamise huvi sõltub otseselt majanduskeskkonnast – tänapäeval on inimeste tervisliku toitumise teadlikkus tunduvalt paranenud. Seetõttu nõuavad tarbijad looduslikke magusaineid ja toidulauale palju selliseid saadusi, mille tootmiseks on vaja tolmeldamist.

 

Ühelt poolt meemesilaste perede arv suureneb, kuid teiselt poolt kaasneb nende samade perede suur suremus. Iga-aastaste talviste kadude andmed näitavad murettekitavaid suundumusi.

 

 

Meemesilaste suremus varieerub piirkonniti

 

Kõikumised erinevate maailma piirkondade vahel perede talvise suremuse arvudes on suured. Põhja-Ameerikas on see keskmiselt üle 26 protsendi, samas kui Euroopas jäävad samad näitajad vahemikku 15–20 protsenti. Muudes maailma piirkondades on talvekaod veel väiksemad, keskmiselt 11 protsenti. Kindlasti ei tohi unustada, et piirkonnad erinevad ka klimaatiliselt, mistõttu ei ole need andmed väga hästi võrreldavad. Mõni aastakümme tagasi peeti ka Eestis normaalseks 10 protsendilist meemesilaste talvist suremust, kuid nüüdseks on normaalsuseks saanud kuni 20 protsenti.

 

Meemesilase talvise suremuse suur varieeruvus erinevate geograafiliste piirkondade vahel võib tuleneda nii mesindustavade, ilmastiku- ja kliimatingimuste, patogeensete organismide leviku, põllumajanduse intensiivistumise, ebapiisava toitumise kui ka invasiivsete mesilaseliikide sissetoomise tõttu.

 

Nimetatud teadusartikkel rõhutab, et meemesilaste perede arvu suurenemine ei pruugi olla seotud mesilaste tervise hea seisundiga. Mesinikud võivad hukkunud peredest tingitud kahjud hüvitada mitmel moel, kas hooaja jooksul peresid jagades või uuesti ühendades, hukkunud mesilasemad uutega asendades, hävinud pered juhuslike sülemitega taastates ja nii edasi. Selline tegevus on aga mesinikule väga kulukas ning toob endaga kaasa meesaagi tunduva languse aastal, mil probleem esineb. Seetõttu võib mesinikel kulude kasvades ja tulude kahanedes kaduda huvi mesilaid taastada.

 

Põllumaade kasv tõstab tolmeldamisvajadust

 

Maailma põllumajandus on muutunud tolmeldajatest sõltuvamaks kui kunagi varem. Viimase kuue aastakümne jooksul on meie planeedi põllumajandusmaa laienenud ligikaudu 41 protsenti, kusjuures tolmeldamist vajavate aia- ja põllukultuuride kasvupind on suurenenud ebaproportsionaalselt 137 protsenti. See tähendab, et praegune meemesilaste perede juurdekasv ei kata kuidagi tegelikku tolmeldamisvajadust.

 

Lisaks tuleb arvestada, et erinevad taimed vajavad tolmeldamiseks täiesti erinevaid putukaid. Tänapäevaks ongi juba selgitatud 66 erineva putukaliigi potentsiaal tolmeldamisteenuse tagamisel, enamikku neist on võimalik juba ka osta. Eestis on kultuurtaimede tolmeldamisel siiski kasutusel vaid kaks liiki – meemesilased ja karukimalased.

 

Mesilaste paljundamine on seotud riskidega

 

Artikkel selgitab ka, et nõudlus uute majandamiseks sobivate liikide paljundamise ja levitamise järele toob esile hoopis uued probleemid. Kuna tegelikkuses puuduvad piisavad andmed teiste majandatavate kimalaste ja erakmesilaste kasutamise ulatuse kohta, siis ei tea me ka piisavalt sellest, missuguseid haigusi ja parasiite nad levitada võivad, eriti kui nad ei ole selle piirkonna tavapärased liigid.

 

Me ei tea ka täpselt, kuidas erinevad liigid üksteist mõjutavad. Suure arvu majandavate nii kohalike kui ka sisse toodud liikide kasutamine tolmeldamiseks võib negatiivselt mõjutada kohalikke mesilaseliike ja ökosüsteeme. Nimelt tekib toidu- ja pesitsuskohtade konkurents ning parasiidid ja patogeenid kanduvad üle kohalikele looduslikele populatsioonidele. Seetõttu tuleks enne võõraste tolmeldajate liikide sissetoomise lubamist koostada riskihinnangud.

 

Lisaks ei teata veel kuigi hästi ka seda, kuidas meemesilastest erinevad tolmeldajad ise reageerivad mitmesugustele stressiteguritele, nagu näiteks erakordsed ilmastikunähud, pestitsiidide esinemine keskkonnas ja konkurents toidutaimedele.

 

Eelnimetatud põhjustel rõhutati artiklis eelkõige vajadust kaitsta ja säilitada kohalikke looduslikke tolmeldajaid. Seda saab teha näiteks neile sobiliku maakorralduse kaudu. Kui aga on tingimata vaja tolmeldajate hulka suurendada, tuleks pigem kaaluda võimalikult mitmete erinevate liikide kasutamist, selmet lasta ühel liigil keskkonnas domineerima hakata.

 

Seejuures on oluline hankida uusi teadmisi sellest, millistele kultuurtaimedele millised tolmeldajaliigid tegelikult sobivad. On ju juba ammu teada, et paljudele meie looduslikele ja kultuurtaimedele ei ole meemesilane kaugeltki parim tolmeldaja. Kuigi uute tolmeldajaliikide kasutuselevõtt ei ole riskivaba, võib põllukultuuripõhine tolmeldajate majandamine aidata kaasa tulevastele saakidele ja toiduga kindlustatuse tagamisele.

 

 

___________________________

Uudise autor: Marika Mänd (EMÜ), novaator.err.ee

VAATA ORIGINAALUUDIST SIIT!