Rainer Vakra: olümpiaks toodeti 1,2 miljonit kuupmeetrit lund, aga selle keskkonnakahjude kohta ei küsi keegi

Autor:

Selve Pitsal
Lumi
sergei_spas. Pixabay

Kahjuks näitavad prognoosid, et aastaks 2025 elab ligikaudu 2 miljardit inimest absoluutse veepuudusega piirkondades.

 

Vaatan oma Nõmme koduaknast õue. Looduslikku puhast lund sajab juba kaks kuud jutti ja jätkub ka kehvemate lumega talve korral siinsete mändide all kevadini. Ja siis vaatan teleriekraani, kus tuhanded sportlased võistlevad kunstlumel Pekingi taliolümpiamängudel. Jah, Peking lubas, et kõik spordivõistluste alad kaetakse olümpiaks „kõrgkvaliteetse“ lumega, mis siis, et selles suurlinnas on viimase aasta jooksul ainult paaril päeval lund sadanud. Kuidas siis?

 

Otseloomulikult tehislumega. Ainuüksi Yanquingi suusakeskus vajas rohkem kui 1,2 miljonit kuupmeetrit lund olümpia ajaks. Kunstlume tegemine nõuab palju ressursse ja ma ei räägi praegu rahast ega inimressursist vaid keskkonnast ja loodusressurssidest. Tehislikult toodetud lumi ei teki iseenesest: rajada tuleb vajalikud veehaarded (torustikud, pumbad), lumekahurite töö vajab elektrienergiat, lume radadele laiale viimiseks on vajalikud laadurid ja autod, neile omakorda on vaja kütust jms.

 

Pekingis läks rohkem kui 222 miljoni liitri vett, et olümpial lund oleks ja seda tegelikult regioonis, kus on juba ammu magevee puudus. See on rohkem kui kõik Eestimaa inimesed ühes päevas kokku suudaksid kulutada iseenda, oma pesu, nõude pesemiseks ja joogiks. Kahjuks näitavad prognoosid, et aastaks 2025 elab ligikaudu 2 miljardit inimest absoluutse veepuudusega piirkondades.

 

Jah, ka Eestis tehakse kunstlund. Eestis toodetakse enamus kunstlumest pinnaveest (jõe, järved), kuna selle temperatuur on sobivam kui põhjaveel. Rahaline näide minu kodulinnaosast. Selle aasta elektrihindadest ei hakka otseselt rääkima, aga ütlen, et 1 km kunstlume hind kujuneb ikka sinna 10 tuhande euro kanti. Õnneks veena kasutatakse looduslikku allikavett, mis varem kogutud basseinidesse.

 

Lumetootmise keskkonnamõjud sõltuvad tegelikult sellest, et kui mõistlikult seda tehakse. Nagu ka kõik muu siin maailmas sõltub tasakaalust. Kui vett võetakse väiksemast veekogust sellisel hulgal, mille tagajärjel veetase aga veekogus langeb, siis see võib olla ohuks näiteks kahepaiksetele, kes kaldamudas talvituvad. Samuti võib veetaseme langemine kaasa tuua väiksema veekogu puhul selle läbi külmumise ning halvimal juhul kalade ummuksisse jäämise.

 

Loomulikult on kunstlume tegemine nö kõige kulukam ja energiamahukam kui seda teha piirkondades, kus pakane oma tööd ei tee ja on selgelt plusskraadid. Pekingis on õnneks vähemalt ka miinuskraade. Kunstlumega on veel see varjatud häda, et kuna see sulab aeglasemalt kui looduslik lumi ja on suusakeskuseid, kes sulamise vältimiseks lisavad lausa kemikaale, siis tekib sulamisel kahju omakorda pinnasele ja taimestikule.

 

Kokkuvõttes on muidugi selge, et maailma lõpp läbi kunstlume ei saabu, aga keskkonda koormav ja energiamahukas tegevus on see igal juhul. Probleem on aga hoopis selles, et inimese soovidel pole piire. Võtame kasvõi kõrgete õhutemperatuuridega Katari, kus õhukonditsioneerid on paigaldatud ka tänavatele ja väliturgudele, et õhku jahutada.

 

Rainer Vakra arvamusartikkel ilmus Eesti Päevalehes 11.02.2022

 

Liivi Reinhold

avalike suhete peaspetsialist

 

________________________

Uudise autor: Keskkonnaamet

VAATA ORIGINAALUUDIST SIIT!