Süvenev mure maastike kvaliteedi pärast ja ebapiisavad maastikukorralduse meetmed tingisid selle, et 1994. aastal kiitis Euroopa kohalike ja regionaalsete omavalitsuste konverents heaks ettepaneku töötada välja maastikukonventsiooni eelnõu. Pärast pikki aastaid ettevalmistustööd võeti Euroopa maastikukonventsioon vastu 20. oktoobril 2000 Firenzes ja see jõustus neli aastat hiljem, kui konventsiooni ratifitseeris kümnes riik.

Eesti ja maastikukonventsioon. Võime uhkusega kõnelda Eesti pikaajalistest ja kuulsusrikastest maastikukaitse ja –planeerimise traditsioonidest. Ökovõrgustiku põhimõtteid rakendati Eestis juba 1960.–1970. aastatel, kui püüti luua korda meie loodusvarade kasutuses ja planeerimises. Lähimineviku märkimisväärsetele saavutustele vaatamata seisame praegu aga silmitsi paljude Euroopa piirkondadele omaste probleemidega: maastik kui kohaliku identiteedi sümbol tuhmub tasahilju, maastiku kui elukeskkonna kvaliteet läheb allamäge jne.

Eesti on üks viimaseid riike, kes maastikukonventsiooniga on liitunud. Aastal 2015 loodi keskkonna- ministeeriumi (praeguse kliimaministeeriumi) juurde konventsiooniga liitumist ettevalmistav töörühm, kes analüüsis, kuidas Eesti konventsiooni põhimõtteid järgib ja eesmärke saavutab ning mida on vaja parandada. Komisjon tõdes, et Eesti keskkonna- ja looduskaitsestrateegias ning igapäevatöös on maastikul auväärne positsioon nii looduskaitses kui ka planeeringutes. Ent tehtud jõupingutustest hoolimata on maastikupoliitika meetmed osutunud kohalikul tasandil ebapädevaks ja seetõttu vajame lisameetmeid. 2017. aasta 2. novembril kiitis Eesti valitsus Euroopa maastikukonventsiooni heaks ja andis volitused sellega liituda. Eesti on olnud konventsiooni osaline alates 1. juunist 2018. Liitumine oli Eestile vaieldamatult tähtis, see näitab, et toetame Euroopa maastikukonventsiooni põhimõtteid ja eesmärke.

Konventsiooni lähtekohad ja ideestik. Euroopa maastikukonventsioon on esimene rahvusvaheline kokkulepe, mis käsitled otseselt maastikke ja mille eesmärk on parandada maastike kvaliteeti. Konventsioon ühendab loodus- ja kultuuripärandi kaitsjate eesmärke, toonitab loodusliku ja kultuurilise pärandi väärtustamist ja hoidu ning käsitleb võrdselt kõiki maastikke: looduslikke, linnalisi ja linnalähialasid; maismaad ja veekogusid; silmapaistvalt väärtuslikke ja igapäevamaastikke, ka täiesti kahjustatud maastikke.

Iga konventsiooni heaks kiitnud riik kohustub tagama maastike kaitse, korralduse ja planeerimise. Liitumisega ei lisandu osalisele uusi kohustusi ega piiranguid. Pigem annab see võimaluse pöörata suuremat tähelepanu maastikele ehk laiemalt kogu elukeskkonnale.

Oluline on ka "maastiku" definitsioon. Konventsioon defineerib maastiku kui maa-ala, nagu seda tajuvad inimesed, ja mis on kujunenud looduslike ja inimlike tegurite koosmõjul. See määrtlus kajastab mõtet maastiku pidevast muutumisest eri tegurite mõjul ning vajadust käsitada seda terviklikult, mitte üksikute komponentide kaupa. Eestis on maastikku käsitletud nii põhiseaduses kui ka valdkondlikes õigusaktides, kuid ühtne definitsioon seni puudus ning mõiste käsitlus valdkonniti erines olulisel määral. Ka seetõttu on konventsiooniga liitumine olnud Eesti jaoks tähtis.

Kelle mure on maastikuhoid? Iga osaline rakendab maastikukonventsiooni oma võimujaotuse, põhimõtete ja õigusaktide järgi. Konventsiooni peab rakendama kõiki maastikke kujundavate ja muutvate tegevusvaldkondade koostöös  alates üksikisikust kuni riikliku tasandini. Rõhutatud on kohaliku tasandi otsuste tähtsust maastike kaitses, planeerimises ja korralduses. Maastike seisukohalt on eriti tähtis omavalitsuste ülesanne korraldada ruumilist planeerimist.

Murekohad konventsiooni elluviimisel. Eesti õigusaktides, strateegiates ja kavades on maastikega seotud eesmärgid hästi seatud, kuid probleeme on nende saavutamisega. Puuduvad piisavad rakendus- ja rahastamismehhanismid ning ebapiisav on koostöö eri tasandite ja valdkondade vahel. Üks peamisi probleeme on seotud kaasamise ja teabevahetusega. Vajakajäämisi on ruumilises planeerimises, keskkonnamõjude hindamises, metsanduses ja ka teistes valdkondades. Koostöö valdkondade vahel ei ole küllaldane. Eesti maamaastike ilmselt suurimaks probleemiks on maapiirkondade tühjenemine ja ääremaastumine. Kui ei ole inimest, siis pole ka maastiku kasutajat ja kujundajat, rääkimata väärtuste hoiust ja taastamisest. Seega oleneb maastike kvaliteet suuresti ka regionaalpoliitikast.

Kuidas edasi? Keskkonnaministeeriumi  (praeguse kliimaministeeriumi) juurde on loodud konventsiooni tegevuste koordineerimise töörühm. See otsustuskogu on heaks kiitnud lähiaastate tegevuskava. Kõige olulisem on suurendada teadlikkust ja teadvustada teemat ühiskonnas, edendada valdkondade koostööd ja kaasamist, tõhustada rakendus- ja rahastamisviise, parandada ruumilist arengut suunavat asjatundlikkust omavalitsustes, uuendada planeerimismetoodikaid jpm.

Täismahus artikkel Eesti Looduse 2021 märtsikuu numbris lk 22–26

Autor: Kalev Sepp – Eesti maaülikooli keskkonnakaitse ja maastikukorralduse professor

Loodusveebile toimetanud: Reigo Roasto