Mööda rada on lihtsam liikuda nii inimesel kui loomal. Rajad ühendavad  inimesi, loomi ja paiku.

Sõnade „matkarada“ ja „loodusrada“ tähenduse, erinevuste ja sarnasuste kohta selgitus puudub. Ju pole selleks siis vajadust olnud. Eesti Matkaliidu „Matkaseletussõnastik“ kirjutab, et matkarada on „looduses märgistatud või kaardile kantud ja täiendava informatsiooniga varustatud matkatee või looduse õpperada“. Looduses tähistatud radadel liikudes ja veebist teavet otsides jõuab tõdemuseni, et matkarada on pikem ja paikkonda tutvustavad infotahvlid pigem puuduvad. Loodusrada või ka õpperada on enamasti lühem ja viitab paikkonna loodusväärtusi tutvustavale teabele, infotahvlitele raja ääres. Mõiste „looduse õpperada“ võttis laiemalt kasutusele ilmselt Jaan Eilart. Esimene looduse õpperada märgiti maastikule 1962. aastal Tilleorus.[1]

Looduses olevate tähistatud radade eesmärgiks on tutvustada loodusväärtusi nii kaitsealadel kui väljaspool kaitsealasid. Radadega suunatakse ka inimesi mööda kohtadest, kuhu nende sattumine ei ole looduse kaitse seisukohast soovitav. Radade planeerimise, rajamise ja hooldamisega tegelevad Keskkonnaamet, RMK, KOV-id, MTÜ-d, seltsid. Rada peab hooldama ja kui see pole võimalik, siis tuleb rada likvideerida.

Erineva pikkusega ja erinevaid kooslusi tutvustavaid loodusradu on kõikides maakondades. Need on leitavad veebis, sagedamini kasutatavad lehed on: kaitsealad.ee, loodusegakoos.ee, Puhka Eestis.

Tähistatud loodusrajad on suurepärane võimalus minna loodusesse, õppida märkama, kuulama ja kuulma ümbritsevat, saada targemaks ning sealjuures pole vaja karta eksimist.