Tasase või nõrgalt lainja pinnamoega ning kohati lahtise liivaga alad sisemaal. Sageli inimtekkesed – kujunenud seal, kus rohukamar on mingil põhjusel lõhutud: tugevast tallamisest (näiteks Värska suurimad liivikud tekkisid sõjaväe harjutusväljakutel), metsapõlengute järel (Kaibaldi liivik Hiiumaal) jne. Inimmõju lakates kasvavad lahtise liiva alad sisemaal vähehaaval kinni.
Esimesena asuvad lahtisele liivale liivtarn, vesihaljas haguhein, liiv-aruhein, nende vahele ning mujale, kus liiva liikumine takistatud, kinnituvad tina- ja porosamblikud. Vähehaaval kattub liivik hõreda liigivaese kooslusega, milles on üsna palju üheaastaseid taimi.
Eesti tuntumad liivikud asuvad Põlvamaal Värskas, Läänemaal Kullamaa lähistel, Hiiumaal Kaibaldis, Tartumaal Elva ümbruses jne.
Hõlmab Paali klassifikatsioonis 512. Liivikute taimestu tüübirühma.