See elupaigatüüp on kirjeldatud Iirimaal, kus originaalnimetusega turlough tähistatakse ajutisi veekogusid karstunud lubjakivialadel: järved tekivad siis, kui karstiõõned täituvad põhjaveega ning vesi tungib üles maapinna lohkudesse. Veetaseme langedes neeldub vesi taas karstiõõntesse ning järved kuivavad.
Eesti karstunud lubjakivialadel võib samuti näha ajutisi muutuva veetasemega veekogusid, mis täituvad tavaliselt kevaditi, kui allikalohkudest valgub välja rohkesti vett. Siis võib vee sügavus olla kaks meetrit ja enamgi, vesi on hästi läbipaistev, hele ja kalk (HCO3- sisaldus üle 200 mg/l). Suveks jäävad karstijärved tavaliselt kuivale, nii et nende põhi sarnaneb heinamaaga: valitseb niiskuslembene taimestik, kuid leidub ka üksikud veetaimedega või lagedaid lompe. Kalad ajutistes järvikutes puuduvad, kuid neis leidub haruldasi selgrootuid, keda püsijärvedes pole.
Meil on kõige rohkem karstijärvi Pandivere kõrgustikul, tuntumad neist on Võhmetu, Lemküla, Piisupi, Mardihansu jt. Karstijärved paiknevad tavaliselt rühmiti üksteise lähedal ning võivad veerikkal aastal omavahel liituda.