Looduskaitse

Süstemaatiliselt hakati maailmas looduskaitsega tegelema alles pärast Teist maailmasõda.

Inimene ilma looduseta hakkama ei saa. Loodusest saame kõik eluks vajaliku (vee, õhu, toidu, riided jm), samuti töötleb loodus ümber jääkained ning on vajalik ka inimese vaimseks heaoluks.

Merikotkas
KAITSE ALL. Ilma loodust kaitsmata ei oleks meil tõenäoliselt enam võimalust seda uhket merikotkast looduses kohata. Autor: Karl Adami

 

Inimene on loodust kaitsnud juba aastatuhandeid: väikeste piiratud alade, mille eesmärk oli kas mõnele jumalusele meelepärane olla või tagada ülikule kaunis aed või jahipidamise paik [1], loomisi on teada juba sajandeid enne meie ajaarvamise algust. Seega on looduskaitse alati olnud sotsiaalne kokkulepe looduse komponentide ja nende säilimise väärtustamiseks.

 

Looduse kaitsmise vajadus ülemaailmselt tekkis koos inimtegevuse intensiivistumisega. Kui 18. sajandi teises pooles algas tööstusrevolutsioon, võeti kasutusele taastumatud fossiilsed kütused (kivisüsi, nafta, maagaas), mis aitas küll kaasa majandusarengule, kuid tõi ka suured keskkonnaprobleemid. Näiteks hakkas suurenema nii kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris (millega kaasnes kliimamuutus) kui järsult kiirenema ka liikide väljasuremine [2]. Paraku ei olnud looduskaitse sel ajal veel kuigi süstemaatiline.

 

Eestimaal hakati ühiskondlikul tasandil looduskaitsega tegelema 1910. aastast, mil loodi esimene looduskaitseala. Eesti esimese looduskaitseseaduseni jõuti 1930. aastatel. Süstemaatilisemalt hakati maailmas looduskaitsega tegelema alles pärast Teist maailmasõda, kui 1948. aastal loodi siiani maailma suurim looduskaitsega tegelev võrgustik Maailma Looduskaitse Liit (IUCN). 1960. aastatel hakati kiiresti alasid looduskaitse alla võtma. Eestis loodi esimene rahvuspark 1971. aastal. Praegu on Eesti kaitsealad seotud mitme rahvusvahelise kaitsealade võrgustikuga, näiteks Natura 2000, Ramsari ja HELCOMi aladega.

.

Raske on täpselt ennustada, mis edasi juhtuks, kui meil praegust looduskaitsesüsteemi ei oleks. Ilmselt tarbitaks loodusvarasid (maavarasid, metsa, jahiulukeid, kalavarusid) oluliselt suuremates mahtudes, mis tooks kaasa praegusest veelgi drastilisema elupaikade hävimise ning liikide arvukuse vähenemise. Ühe liigi kadumine võib lumepalliefektina viia kogu koosluse hävimise või olulise vaesestumiseni või ka inimese kui liigi hävimiseni. Praegune looduse kaitsmiseks loodud süsteem püüab liikide massilist väljasuremist pidurdada.

 

 

                                                                                                                                    Tekst: Kristina Traks

                                                                                                                                    Toimetamine: Sigrid Ots, Reigo Roasto

 

__________________________

[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Protected_area

[2]  https://www.pnas.org/content/113/49/14079