Suurem geneetiline varieeruvus võimaldab populatsioonil paremini kohaneda keskkonnas toimuvate muutustega
Geneetiline mitmekesisus on pärilikkuseaine (geenide) mitmekesisus. Tavaliselt peetakse silmas liigisisesest või populatsiooni sisest geneetilisest mitmekesisust ehk genofondi.
Geneetiline mitmekesisus on loodusele määrava tähtsusega. Suurem geneetiline varieeruvus võimaldab populatsioonil paremini kohaneda keskkonnas toimuvate muutustega. Rikkalikuma genofondi puhul on suurem tõenäosus, et osal populatsioonist on omadused, mis on kohased uutele keskkonnatingimustele. Sellised isendid jäävad suurema tõenäosusega ellu ning saavad anda järglasi. Väiksemates asurkondades on tavaliselt jällegi väiksem geneetiline mitmekesisus ja seega suurem risk välja surra.
Siit tekib küsimus, kas on olemas minimaalne asurkonna suurus, mille juures populatsioon suudab püsida ja mitte välja surra?
Liigi püsimiseks vajalik minimaalne isendite arv ei ole siiski universaalne suurus, vaid see sõltub konkreetsest liigist ja väga paljudest erinevatest teguritest (nt liigi paljunemise strateegiast). Tehistingimustes saab neid tegureid tasandada ja asurkonda hoida ka siis, kui arvukus on alla looduses püsima jäämise minimaalse suuruse. See tähendab aga välist sekkumist nt aretusprogrammi näol. Näiteks Tallinna Loomaaia euroopa naaritsa programmi raames taastati Eesti loodusest juba välja surnud liik teistest maadest toodud isendite abiga.
Geneetilise mitmekesisuse kaitse on Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni üks eesmärk. Kuid vaatamata rahvusvahelistele kokkulepetele ning paljudele publitseeritud teadusartiklitele, on geneetilise mitmekesisuse olulisust elurikkuse jaoks poliitilisel tasandil veel väga vähe teadvustatud [1].
_______________________________________________________________________________________