Eestis leidub hinnanguliselt enam kui 40 000 liiki

Looduse süstemaatika aluseks on eeldus, et elusolendid moodustavad üksteisest suuremal või vähemal määral erinevaid üksusi – taksoneid. Keskne takson ehk süstemaatika põhiüksus on liik.

Liik on kogum üksteisele teatud viisil sarnaseid organisme. Liigid on võimelised omavahel järglasi andma, kuid ei suuda üldjuhul järglasi anda teise liiki kuuluvate organismidega. Lähedased liigid (näiteks koer ja hunt või hobune ja eesel) võivad siiski järglasi saada, kuid järglased on reeglina suguvõimetud. Liiki määratletakse tema väliste tunnuste, evolutsioonilise põlvnemise ja pärilikkuseaine (DNA) järjestuse alusel.

Liigist on nii väiksemaid kui suuremaid üksusi. Liigi sees eristatakse alamliike, varieteete ja vorme. Samasse liiki kuuluvad ning ühist geograafilist piirkonda ehk areaali kasutavad isendid moodustavad populatsiooni.

Liigid süstematiseeritakse perekondadesse, need omakorda sugukondadesse, seltsidesse, klassidesse, hõimkondadesse ja riikidesse [1].

• Inimese süstemaatiline kuuluvus

Riik: loomad (Animalia)

Hõimkond: keelikloomad (Chordata)

Klass: imetajad (Mammalia)

Selts: primaadid (Primates)

Sugukond: inimlased ehk hominiidid (Hominidae)

Perekond: inimene (Homo)

Liik: tark inimene (Homo sapiens)

Liikide määramine

Liike määratakse kõige sagedamini väliste, morfoloogiliste ehk fenotüübiliste tunnuste alusel. Muuseumide kollektsioonides säilitatakse liikide isendeid, mille määramistunnuste põhjal veendutakse, et uued leitud isendid kuuluvad samasse liiki. Sellised võrdlemisaluseid nimetatakse liikide tüüpeksemplarideks.

Järjest enam kasutatakse liigi määramiseks ka pärilikkuseainel ehk DNA-l põhinevaid määramismeetodeid. Liikide määramiseks kasutatavaid DNA järjestusi kutsutakse DNA triipkoodideks [2]. Sarnast metoodikat saab kasutada ka kogu koosluse või ökosüsteemi elurikkuse määramiseks – sel juhul kogutakse keskkonnaproovidest (mullast, veest, isegi õhust) seal leiduv DNA või selle osad ning määratakse seal elavad liigid. Seega piisab liikide määramiseks ka elutegevuse jääkidest (näiteks väljaheidetest, karvadest, soomustest vms) ning seda meetodit nimetatakse keskkonnagenoomikaks, ökogenoomikaks, metegenoomikaks või meta-triipkoodiks [3].

Liikide süstemaatika ajalugu

Antiik-Kreekas jaotati elusloodus kaheks – loomad ja taimed. 18. sajandil jagas Karl Linné looduse kolmeks – taimed, loomad ja mineraalid. Ernst Haeckel soovitas 19. sajandil luua kolmanda eluslooduse riigi – protistid. 20. sajandil leiti, et seened on niivõrd erinevad taimedest, et neid tuleks käsitleda eraldi riigina. Nii tekkis 20. sajandi teisel poolel arusaam viiest riigist (taimed, loomad, seened, protistid, bakterid).

20. sajandi lõpus pakuti välja kuueriigiline süsteem, kus loomade-taimede-seente kõrval veel bakterid, kromistid ning algloomad (protozoasid). Üks kaasaegsemaid süsteeme 2015. aastast jagab bakterid omakorda bakteriteks ja arhebakteriteks ehk arhedeks. Selle käsitluse järgi on olemas seitse eluslooduse riiki [4]. Eestis kasutatakse ametlikult kuue riigi lähenemist – loomad, taimed, seened, bakterid, kromistid, protistid [5].

__________________________________________________

[1] http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/30110/parmasto_biosustemaatika_ocr.pdf?sequence=1&isAllowed=y, http://admin.entsyklopeedia.ee/ENE%207.%20köide.%20Rund–Ting%20(1975)/NENE7_page_0474.jpg.

[2] https://core.ac.uk/download/pdf/14470151.pdf

[3] https://sisu.ut.ee/geneetika1/7-metagenoomika, https://en.wikipedia.org/wiki/Environmental_DNA.

[4] http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2706_2686.html, https://en.wikipedia.org/wiki/Kingdom_(biology)#History, http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0008/riigid.html, http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0009/riigid.html.

[5] https://elurikkus.ee/bie-hub/search?q=&lang=et&fq=rank%3Aspecies.