Eesti Orhideekaitse Klubi (EOKK) kutsub üles kaardistama vööthuul-sõrmkäpa leiukohti Loodusvaatluste nutirakenduse kaudu. Kõigi aasta orhidee vaatluste sisestajate vahel loosib klubi 2024. a sügisel välja auhinna.
EOKK valis 2024. aasta orhideeks vööthuul-sõrmkäpa (Dactylorhiza maculata subsp. fuchsii, sün Dactylorhiza fuchsii), kes on Eesti üks tavalisemaid käpalisi. Tema lillakasroosade mustriliste õitega, alul koonusjad, hiljem ruljad õisikud hakkavad puhkema jaanipäeva paiku, varjukamates jahedamates kohtades võib õitsejaid leida veel augusti algulgi.
Õitseajal on taimed kergesti märgatavad, sest õisikud ulatuvad enamasti ülejäänud rohustust kõrgemale. Õitsva taime kõrgus on enamasti 50 – 80 cm, jäädes vaid väga kehvades oludes alla 40 cm.
Vööthuul-sõrmkäpp eelistab kasvada poolvarjus, täispäikeselistes kohtades enamasti puudub, kuid saab hästi hakkama ka üsna varjukates metsades. Niiskusolude suhtes ei ole ta väga valiv, vaid väga kuivades oludes puudub, ka mulla toitainerikkuse suhtes pole eriti pirtsakas, teda ei leia vaid väga vaestelt ja happelistelt liivmuldadelt. Väga meeldivad vööthuul-sõrmkäpale metsades olevad mõõduka inimmõjuga paigad nagu vähekasutatavad sihid, teeservad ja kraaviperved, kus neid võib leida tihti suuremate kogumite või pikkade ribadena.
Õisikus on tavaliselt paarkümmend kuni sadakond õit. Olulisimad eristustunnused on alumise varrelehe äraspidimunajas otsast tömp või lühidalt teritunud kuju ja õie huule sügav lõhestatus ühe kuni kahe kolmandiku ulatuses, keskmine hõlm ulatub külgmiste vahelt välja – viimased on tihti näiliselt nurgelised ja lahknevad keskmise teljest 45–60 kraadise nurga all.
 |
 |
|
Sügavalt lõhestunud huulega õied. |
Äraspidimunajas alumine leht. Fotod: Tarmo Niitla |
Lisatunnusteks on nõtke õisikuvars, mille ülemise varrelehe tipp ei ulatu õisikuni, veinpunakad plekid lehe ülaküljel (need võivad ka puududa või olla vähevärvunud) ja lehe alakülje hõbejas läige. Õie värvitoon ja muster pole määramistunnustena kasutatavad, kuna varieeruvad väga ulatuslikult.
Turvastunud aladel võib ta tihti kasvada koos põhiliigi, kuradi-sõrmkäpaga (D. maculata), kelle alumine leht on pikalt ahenev ja õie huul lõhestunud vaid kuni veerandini, keskmine hõlm väike ega ulatu külgmiste vahelt välja. Vööthuul- ja kuradi-sõrmkäpp ristuvad kergesti, andes terve rea vahepealsete tunnustega isendeid. Sageli võib esineda ka ristandeid balti sõrmkäpa või kahkjaspunase sõrmkäpaga, harvem ka perekonnaväliseid ristandeid.
Liigi üldlevila ulatub läänest itta Euroopa Lääne-Hispaaniast ja Islandist kuni Aasia Ida-Siberini ning põhjast lõunasse Põhja-Jäämere saartest kuni Vahemere, Musta ja Kaspia mere põhjarannikuni ning Aasias kuni Mongoolia ja Põhja-Hiinani.
Teaduslik nimi Dactylorhiza tuleb kreeka sõnadest dactylos – sõrm, rhiza – juur, viidates sõrmjalt harunevatele juuremugulatele, maculata – plekiline (ladina macula plekk, tähn) ja fuchsii – saksa arsti ja botaaniku Leonhard Fuchsi järgi.
Kuidas edastada vaatlus?
Osalemiseks tuleb vaatlused edastada Loodusvaatluste andmebaasi (LVA), kasutades Loodusvaatluste nutirakendust.
REGISTREERUMINE VAATLUSTE ESITAMISEKS EI OLE VAJALIK!