Eesti keskkonnahariduse lähtekohad

Eesti riiklikes õppekavades on aastast 2002 sees läbiv teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng“

1913. aastal loodud Saaremaa Loodussõprade Seltsi asutaja Saaremaa koolide inspektor Aristokli Hrebtov koostas koolidele üksikasjaliku ringkirja „Loodusetööde alalhoidmiseks“, milles kutsus hoidma loodusmälestisi sõnumiga „Armastagem ning kaitskem loodust!“. Pisut varem tegi sama Carl Robert Jakobson jagades oma lugemikes looduse hoidmise juhiseid ning kirjutas sellest, kuidas me peame kõiki olendeid looduses austama. Need on vaid paar näidet minevikust, mil moel on panustatud keskkonnaharidusse. Nende üksikute näidete juurest saame tulla tänapäeva, mil meil on toimiv keskkonnahariduse võrgustik, kooliõpilastel on võimalik osa saada mitmekesistest õppeprogrammidest ja ka täiskasvanutel on võimalus osa saada loodusharidusest. Sarnaselt Hrebtovile ja Jakobsonile kõneleb nüüd enam kui sada aastat hiljem ka näiteks Tartu Ülikooli biosemiootik Kalevi KullLooduse tundmisest oleneb, mida inimesed loodusega teevadlisades, et see tundmine tuleb loodusõpetusest.

 

Kvaliteetsesse keskkonnaharidusse panustamine on Keskkonnaministeeriumi ja allasutuste üks prioriteetidest ja seda koostöös keskkonnahariduskeskuste ja Haridus- ja teadusministeeriumiga ning ülikoolidega. Keskkonnateadlikkuse suurendamiseseks ja keskkonnahariduse alase töö tõhustamiseks allkirjastasid keskkonnaminister ning haridus- ja teadusminister 31. märtsil 2017 ühise tegevuse memorandumi. Selle rakenduskava Keskkonnahariduse ja -teadlikkuse tegevuskava 2019-2022 võeti vastu 2018. aasta oktoobris. Viimane annab suunised juba käimasolevate nö traditsiooniliste tegevuste kui uute näol alates keskkonnahariduse kvaliteedi hindamistest, koostööst koolidega ja kohalike omavalitsustega ning lõpetades kampaaniatega. Kõige muu kõrval kinnistab tegevuskava sedagi, et keskkonnateadlikkus saab suureneda vaid usaldusväärse, ajakohase ja selgelt esitatud keskkonnainfo ning keskkonnateadlike valikuvõimaluste kaudu.

 

Olulist rolli tegevuskava täitmisel mängib Eesti Keskkonnahariduse ühing, mis panustab maailmas ainulaadse keskkonnahariduskeskuste võrgustiku koordineerimisse (Eestis on üle 150 keskkonnahariduskeskuse, sh Keskkonnaameti ja RMK hallatavad keskused), korraldab oma liikmetele koolitusi ning viib läbi keskkonnahariduse alaseid kvaliteedihindamisi. Tõhusalt toimivale keskkonnaharidusele annab hea vundamendi ka see, et meie riiklikes õppekavades on juba aastast 2002 sees läbiv teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng“, mille eesmärk on toetada õppija kujunemist keskkonda mõistvaks ja hoidvaks kodanikuks. Lisaks panustab Keskkonnainvesteeringute keskus (KIK) keskkonnaharidusse toetades mh lasteaedade ja koolirühmade keskkonnahariduslikke õppekäike. See kõik annab tugeva aluse loodusharidusele. Oluline on seda kõike tõhusalt ära kasutada lõimides erinevaid teemavaldkondi ja luues tähenduslikkust, sest vaid tugevale haridusele tuginedes saab kujuneda loodustunnetus ning seoste nägemise oskus ja loodust hoidvad otsused. Seetõttu lähtume siin „kuidas“ küsimusest – kuidas seda kõike teha, kuidas läbi õppetöö teaduspõhist süsteemset vaadet ning päriselulisi seoseid luua ning õppijat kõnetada.