Talvised kooparetked ohustavad talvituvaid nahkhiiri
Nahkhiired veedavad talveunes peaaegu pool aastat, vältides niimoodi selle aastaaja karmust. Talveks peituvad nahkhiired maa-alustesse ruumidesse, Eestis näiteks keldritesse, kaevandustesse, koobastesse, vanadesse sõjaväetunnelitesse ja varjenditesse. Talvituspaikade valikul on peamine kriteerium temperatuur, mis ei tohi langeda alla nulli; kasuks tuleb ka suur õhuniiskus. Talvituvatele nahkhiirtele ei sobi olud, kus neid ülemäära häiritakse. Kogu Eestis leidub hajusalt maakeldreid ja muid väiksemaid kohti talvitumiseks. Neis võib talve üle elada mõni isend kuni paarkümmend isendit. Hoopis teine lugu on suurte talvituspaikadega, kuhu külmal aastaajal koguneb sadu või tuhandeid isendeid. Teadaolevalt on Eestis kümmekond niisugust kohta.
Nahkhiired valmistuvad talveks põhjalikult. Valmistumine algab juba augustikuus, kui noorloomad on iseseisvunud ega vaja enam hoolt. Nahkhiired koguvad siis usinalt kaalu, püüdes saaki elupaikades, kus sel ajal leidub eriti rikkalikult putukaid. Nõnda suurenev rasvkude on vajalik selleks, et talv toitumata üle elada. Kusjuures enamik kogutud energiast kulub neil talvel perioodiliste ärkamiste tarbeks. Talvitumine on seega energiakasutuse mõttes väga kulukas.
Ka inimene kipub koobastesse. Koopaturism ja maa-alused seiklusretked on populaarsed just sügisest kevadini. Samas on kõik Eesti suured koopad (õigupoolest tehiskoopad) olulised nahkhiirte talvituspaigad. Seetõttu on suurem osa selliseid koopaid ja käike võetud looduskaitse alla. Enamikus nahkhiirte talvituspaikades on keelatud käia 1. septembrist 30. aprillini. Leidub ka koopaid, kus liikumispiirang kehtib aasta ringi (nt Piusa koobastik). Talviste piirangute põhjus tuleneb asjaolust, et koopas liikumine ja selle käigus tekkiv heli ning valgus äratavad nahkhiired talveunest. Seda ka siis, kui inimesed neid loomi ise ei märka ega häiri tahtlikult.
Kuna nahkhiirtel kulub talvitumise ajal ärkamiste peale enamik sügisel tagavaraks kogutud energiast, siis kui talveund häirivad veel koopasse uudistama tulnud seiklejad ja turismirühmad, võib juhtuda, et nahkhiirtel saab kogutud energia enne kevadet otsa ning loom hukkub või on liiga nõrk, et pärast ärkamist hakkama saada.
Hoidugem talvel käimast koobastes! Nahkhiirte talvituskohtades viibivate inimeste mõju võib lõpuks osutuda üsna ulatuslikuks. See mõju on iseäranis suur madalates ja väikestes koobastes. Kõrgetes ja suuremates koobastes on loomani jõudvad valgusvihud ja helid nõrgemad ning nende mõju väiksem. Selleks et nahkhiirtel läheks ka edaspidi hästi ja talveuni mööduks rahulikult ning energiat säästvalt, hoidugem talvistest retkedest koobastesse!
Täismahus artikkel Eesti Looduse 2019 detsembrikuu numbris lk 60–62
Autorid: Rauno Kalda, Oliver Kalda
Loodusveebile toimetanud: Reigo Roasto
Viimati muudetud: 03.10.2023