Eesti maatõug on meie kultuuripärand, mida peame hoidma tulevastele põlvedele. Kunagi ei tea, millal võib vaja minna eesti maatõu geene teiste tõugude aretustöös

Eesti maatõug on vanim kohalikku päritolu karjast aretatud piimaveisetõug Eestis. Selle tõu aretusega on tegeldud üle saja aasta. Esimesed dokumenteeritud märkmed on teada 243 aasta tagusest ajast. Esimesena hakkas kohalikku karja parandama mõisnik Wassili von Zuckerbecker 1845. aastal. 1910. aastal algas aga ulatuslik ja järjepidev aretus Alexander Lilienblati eestvõttel. Eesti maakarja tõuraamat avati 1914. aastal ja tõuaretusühing Eesti maakarja kasvatajate selts asutati 20. aprillil 1920. Eesti maatõug on 1993. aastast kantud ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni ülemaailmsesse ohustatud tõugude nimekirja.

Eesti maatõugu veised on väikest kasvu, värvuselt valkjaspunased, vähesel määral leidub ka punaseid. Maatõugu veised on tugeva ja vastupidava tervisega. Neil ei ole probleeme jalgadega, sest nende jalad on tugevad ega pea kandma 700-kilost keharaskust (nende keskmine kehamass on 483 kg ehk 20% väiksem kui eesti holsteini ja eesti punasel veisel), säilinud on võime loomulikult paarituda. Maakarja lehmad ei suuda toodangu mahu poolest võistelda eesti holsteini ja eesti punase tõuga, kuid nende piim on tunduvalt kvaliteetsem. Iseloomult on maakarja lehmad sama kanged ja põikpäised kui eestlased, samas on nad väga sõbralikud, uudishimulikud ja väga tugeva karjainstinktiga. Nad on uutest aretatud tõugudest vastupidavamad ja vähenõudlikumad. Tänu säilinud pärilikele ellujäämisinstinktidele ei suuda nad ennast kunagi n-ö surnuks lüpsta ning hea emainstinkt hoiab tiinuseajal toitained eelkõige kasvavale vasikale. Kahjuks pärsib see piimatoodangut. Eesti maakarja lehm saab täiskasvanuks ja saavutab oma maksimaalse toodangu aeglasemalt kui uued aretatud tõud, seetõttu on eesti maakari kõige sobilikum väikemajapidamistesse ja –taludesse.

Praegu peetakse puhtatõulisi maakarja lehmi 144 majapidamises. Kokku oli 2020. aasta lõpus 173-s majapidamises 801 puhtatõulist eesti maakarja lehma ja 647 lehmikut. Kõige suuremad probleemid on maakarja kasvatajate vanuse suurenemine, tänapäeva majanduslik surve ja finantsvõimekus. Eesti maatõugu lehm on piimaveis, kelle peamine ülesanne on toota maitsvat ja kvaliteetset piima, aga ta nõuab vähemalt kaks korda päevas lüpsmist. Aja jooksul on toorpiima tootmise ja loomapidamise nõuded muutunud. See eeldab järjepidevaid investeeringuid hoonetesse, inventari ja seadmetesse. Kahjuks ei pea rahandusasutused meie ohustatud tõugu konkurentsivõimeliseks ning maakarja kasvatajatel on võimatu saada raha investeeringuteks.

Täismahus artikkel Eesti Looduse 2020 aprillikuu numbris lk 18–19

Autorid:

Käde Kalamees, Eesti maakarja hoidja;

Ege Raid, Eesti maakarja kasvatajate seltsi tegevjuht

Loodusveebile toimetanud: Reigo Roasto