Vajadust bioloogilise ohutuse järgi teadvustati niipea, kui loodi esimene GMO
Terminit bioloogiline ohutus (vahel ka bioohutus) kasutatakse eesti keeles mitmes tähenduses. Kitsama käsitluse järgi mõistetakse seda kui bioloogiliste organismide tekitatud haiguste, mürgituste või allergiate vältimist. Sellist käsitlust kasutatakse toiduohutuses [1] ning töötervishoius [2], aga ka labori eeskirjades [3], jahinduses, mesinduses ning loomakasvatuses [4]. Laiemalt mõistetakse bioloogilise ohutuse all aga kaasaegse biotehnoloogia abil saadud muundatud elusorganismide (geneetiliselt muundatud organismide (GMO)) ohutut käsitsemist. Selline tähendus tuleneb Cartagena bioloogilise ohutuse protokollist, mis jõustus Eestis 2004. aastal.
Bioloogilise ohutuse eesmärk on vältida, kontrollida ning välistada GMO-de kasutamisest tuleneda võivaid keskkonna- ja terviseriske ning kaitsta inimesi ja keskkonda võimalike ohtude eest. Näiteks tuleb inimesi kaitsta uute võimalike allergeenide eest, keskkonda aga näiteks mürkidele allumatute nn superumbrohtude eest, mis võivad tekkida juhul, kui muundatud põllukultuuridelt kandub looduslikele liikidele putuka- või umbrohumürgikindlus.
Vajadust bioloogilise ohutuse järgi teadvustati niipea, kui loodi esimene GMO. Algul keskendusid bioloogilise ohutuse alased meetmed laboritele (Asilomari kokkulepe) [5], hiljem laienes see ka väljapoole. Suured rahvusvahelised organisatsioonid – Maailma Majanduskoostöö Organisatsioon (OECD), Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) – hakkasid juba 1980. aastatel GMO-de kasutamisel bioloogilise ohutuse tagamiseks juhiseid välja andma.
Euroopa Liidus on bioohutuse teemal keskseks asutuseks Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), kelle käest käivad läbi kõik Euroopa Liidus kasutusele tulevad GMO-d välja arvatud ravimid.
Laiem avalikkuse huvi bioloogilise ohutuse vastu tekkis 1990. aastate keskel, mille survel valmistati ette Cartagena bioloogilise ohutuse protokoll. See lepe keskendub GMO-de ohutule kasutamisele ning nende piiriülesele liikumisele, hõlmates nii tahtlikku transportimist kui ka ebaseaduslikku GMO-de kandumist üle piiri näiteks õhu või vee kaudu.
__________________________________________________
[1] https://www.agri.ee/toiduohutus-toidumargistus/toiduohutus/bioloogiline-ohutus, ka https://toiduteave.ee/toiduohutus/bioloogiline-ohutus/
[2] https://www.tooelu.ee/et/94/haigusetekitajad
[3] http://vl.emu.ee/userfiles/instituudid/vl/VLI/dokumendid/BIOOHUTUSE_JA_BIOTURVALISUSE_JUHEND.pdf
[4] https://www.agri.ee/taime-ja-loomatervis/loomade-tervis-heaolu-ja-aretus/loomatervis
[5] E. Ojandu, L. Eek. Geneetiliselt muundatud organismid – mis need on? Tallinna Tehnikaülikool, 2010. https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/ef0b117f-b343-4d8d-ad47-e9e86cfcf53c