Kihnu maalammas on kohalik põlistõug. Esialgu oli see üle-eestiline maalambatõug, kuid 21. sajandi alguseks oli tõug säilinud ainult Kihnu saarel
Kihnu maalammas põlvneb uluklambast muflonist ja kuulub põhja-lühisabaliste lammaste rühma. Põhja-lühisabaliste lammaste asurkonnad on nii ajalooliselt kui ka tänapäeval paiknenud Põhja-Euroopas, Läänemere rannikul ja saartel. Arheogeneetik Eve Rannamäe 2016. aastal avaldatud andmetel on kihnu maalammas elanud Eesti aladel järjepidevalt vähemalt 3000 aastat, mille jooksul on tõug püsinud muutumatuna.
Kihnu maalammas on väikest kasvu, peente jalgade ja lühikese sabaga. Säilinud on hulk aborigeenseid tunnuseid: sarvilisus, tilbad, tugev emainstinkt, vähenõudlikkus pidamistingimuste suhtes, vastupidavus loodusoludele ja parasiitidele. Vill on värvuselt valge, hall, must või kirju ning kahekihiline, hea termo- ja hüdroregulatsiooniga, tagades loomale hea ilmastikukindluse. Säilinud on alusvillkarvade villaheide kevadel.
Kihnu maalambakasvatajate seltsi (KMKS) algatatud teadusuuringud, tõuraamatupidamine ning aretusprogrammid on põhjus, miks see tõug siiani säilinud ja hea tervise juures on. Kihnu maalammas sai tunnustuse 2016. aastal ja ohustatud tõu staatuse 2019. aastal. Kihnu maalambakasvatajate seltsi asutajatel kulus peaaegu 20 aastat, et riik saaks aru, et tegemist on haruldase põlistõuga, meie kultuuripärandi ja rahvusliku identiteediga, elurikkuse tagaja ja geneetilise varaga.
Praegu on puhtatõulisi kihnu maalambaid jõudluskontrollis üle 800, kellest 300 on kantud peatõuraamatusse. Hoiame tõusisest mitmekesisust, et kõik omadused säiliksid ja välistada kultuurtõugudele omaseid tervisehädasid.
Kihnu maalammas on keskkonnahoidlik maastikuhooldaja, kes jätab endast väikese ökoloogilise jalajälje ja annab sealjuures hulganisti kvaliteetseid saadusi. Väikese lihakeha tõttu puudub lihakombinaadil ostuhuvi. Vill on ametlikult jääde, samuti luud ja trofeed.
Kuid KMKS julgustab ja õpetab kasvatajaid kasutama kõik saadusi nii muistsel kui innovaatilisel viisil ja levitab mõtteviisi, et eelkõige lambapidaja ise oleks toidetud ja kaetud oma looma saadustest, hoiaks alles traditsioonid ja oskused. Hoolimata ametlikul tasandil käitlemisel ettetulevatest takistustest on kihnuka saadused turul hinnatud ja nõudlus olemas.
Täismahus artikkel Eesti Looduse 2020 aprillikuu numbris lk 20–22
Autor: Anneli Ärmpalu-Idvand
Loodusveebile toimetanud: Kaari Uibomägi