Mis on pärismaised tõud ja sordid?

Pärismaiseid tõuge ja sorte kasvatatakse väiksema saagikuse tõttu vähem ning neid ohustab välja suremine

Autor: Pajuste
EESTI HOBUNE. Muuksi tall Lahemaal aitab Eesti tõugu hobuseid kasvatades kaasa pärismaise tõu säilimisele. Autor: Margo Pajuste

 

Pärismaine tõug ehk põlistõug ja põline sort on kohalike tingimuste, kliima ja inimese aretustöö tagajärjel tekkinud loomatõug või taimesort. Neid nimetatakse ka aborigeenseteks tõugudeks ja sortideks. Kuna nad on aretatud just kohalikele oludele vastavalt ja on nendega kohanenud, siis on nad tihti vastupidavamad ja haiguskindlamad, kuid väiksema toodanguga kui uued tõud ja sordid [1]. Väiksema saagikuse tõttu kasvatatakse neid vähem ning neid ohustab väljasuremine. Väljasuremisohus pärismaised tõuge ja sorte nimetatakse ohustatud tõugudeks ja sortideks.

 

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) on kehtestanud ohustatud tõule kolm kriteeriumi, mille järgi peab tõug olema:

  • eristatav teistest tõugudest

  • kohastunud kohalike oludega

  • väiksearvuline.

 

FAO eristab tõugude ohustatuse tasemeid, mille määratlusest lähtutakse ka Eestis – ohustatuks loetakse Eestis sellist tõugu, kus aretuses kasutatavate emasloomade arv on alla tuhande või isasloomade arv alla kahekümne. Lindude puhul on emaslinde alla kümne tuhande või isaslinde alla tuhande.

 

Ohustatud tõugude nimekirja kinnitab maaeluminister oma määrusega. Sinna ei kanta kõiki Eestis ajalooliselt kasvatatavaid tõuge, vaid ainult eespool loetletud kriteeriumitele vastavad. Tõu määratlemine on teaduslik töö. Geneetiliste uuringutega tehakse kindlaks, kas tõug on geneetiliselt ühtne ning teistest tõugudest piisavalt eristunud. Põllumajandusloomade tõugude ajalooline Eesti päritolu ja populatsiooni olemasolu peavad samuti olema teaduslikult tõendatud. Eesti tõu aretus on kestnud veiste ja hobuslaste puhul vähemalt 50 aastat ning sigade, kitsede ja lammaste puhul vähemalt 30 aastat. Seda saab tõendada tõuraamatute abil. Kui tõug ei vasta ohustatud tõu kriteeriumitele või ei ole tal dokumenteeritud tõuraamatuid, ei ole võimalik seda tõugu ohustatud pärismaise tõuna registreerida [1].

 

Ohustatud tõugude säilitamiseks luuakse erilised aretusprogrammid. Peale aretusprogrammide kantakse sellised tõud tõuraamatusse ja aretusregistrisse ning kogu aretustöö dokumenteeritakse. Kogu seda protseduuri koordineerib Põllumajandus- ja Toiduamet.

 

Taimesortide puhul kehtib sarnane süsteem. Taimesort peab olema teistest eristatav, ühtne (sama sordi isendid peavad olema sarnased), ajas püsivate omadustega ning lisaks peab sordil olema sordinimi [2]. Taimesortide puhul ei kasutata ametlikult terminit „ohustatud sort“, vaid räägitakse geneetiliste ressursside säilitamiseks ettenähtud sortidest ehk kohalike oludega kohanenud sortidest, mida ohustab kadumine inimtegevuse või keskkonnamuutuste tõttu [3]. Kaitse alla võetakse vaid registreeritud sorte. Registreerimisel kontrollitakse sordi vastavust kriteeriumitele ning kantakse ta sordiregistrisse. Sortide kaitseks on loodud sordikaitseprogramm. Eestis registreeritud puuvilja- ja marjakultuuride sortide kohta leiab lisateavet Eesti Taimekasvatuse Instituudist ja Eesti sordilehest.

 

 

Viimati muudetud: 31.11.2021

 

 

__________________________________________________

[1] Kaia Lepik, 2011. Ohustatud tõud ja põlistõud. Eesti Loodus; http://www.eestiloodus.ee/artikkel3730_3697.html

[2] Maaeluministeeriumi koduleht https://www.agri.ee/et/eesmargid-tegevused/taimekasvatus/sordikaitse

[3] Taimede paljundamise ja sordikaitse seadus https://www.riigiteataja.ee/akt/129062014075?leiaKehtiv