Põlised koduloomad on kujunenud inimese ja looduse koostöös

Sihipäraselt aretatud tootmistõugudega võrreldes on põliste koduloomade välimiku populatsioonisisene mitmekesisus suur. Tähtis on tagada, et põlistel koduloomadel säiliksid iseloomuomadused, mida inimesed on omal ajal väärtustanud, ja kindlasti ei tohiks lasta hääbuda taval pruukida nende toodangut. Põliste koduloomade populatsioone tuleks esialgu säilitada, mitte aretada.

Eesti põliste koduloomade hulka võime arvestada eesti hobuse, maakarja lehma, maalamba, maakitse, maakana, tumemesilase, vanaaegse küüliku ning kassi ja koera. Põline siga on paraku välja surnud. Halle lehmi on säilinud nii vähe, et ainult suurem päästeoperatsioon päästaks nad tulevikupõlvkondadele. Eesti hobune, maakari ja osa maalammastest on Eestis tõuna registreeritud. Ülejäänud põlised koduloomad on säilinud populatsioonidena.

Kasulik maalammas. Nagu mujal Läänemere ääres kujunes ka Eestis välja kohalik maalammas. Maalammast peeti eelkõige liha, villa ja naha pärast, aga olulised olid ka piim, luud, sarved ja sõnnik. Aastail 2000–2010 selgus inventeerimise käigus, et enamik Eesti maalambapidajaid olid eakad ja maalambaid peetakse tänini traditsioonilisel viisil. Tänapäeval on maalammastest tõuna tunnustatud kihnu maalammas, kuigi inventeerimisel oli genofond märksa laiem. Sellest hoolimata säilitatakse mitmest kohast leitud maalambaid ikka vanaviisi, vabatahtlikkuse alusel.

Maakits on vaese mehe lehm. Eestis on välja kujunenud oma kitsed, kes on hästi kohanenud siinsete loodusoludega. Nad annavad liha, piima ja nahka ning vähesel määral ka uduvilla. Eesti maakitsi ei ole seni uuritud. Juhul kui tahetakse maakits tuleviku jaoks alles hoida, oleks vaja neid inventeerida ning teha DNA-uuring.

Iseseisev maakana. Maakana on hästi kohanenud siinsete loodusoludega. Ta otsib ise usinalt süüa ja oskab vajaduse korral peita end puudes ja põõsastes. Meil on suured maakanad ja väikesed maakanad – kääbused ehk tiukrid. Maakanu on leitud Vormsilt, Läänemaalt, Raplamaalt, Virumaalt ja Võrumaalt. Neid on kindlasti veel rohkem, aga seni pole tehtud inventuuri, mis hõlmaks kogu maad, ja inimesed on meile teatanud ainult juhuleidudest.

Tore maaküülik. 2015. aastal leiti Saaremaalt Kihelkonnast küülikud, kes meenutasid väga gotlandi küülikuid, kelle säilitus- ja aretustöö sai alguse 1970. aastatel. Kuna vanaaegsed koduloomad on eri riikides väga sarnased, võime oletada, et ka meie vanemad küülikud sarnanevad gotlandi küülikutega. Praegu on Eestis ainult üks maaküüliku säilitaja Harjumaal. Küülikuid ei ole inventeeritud ega uuritud, nende arv on teadmata.

Usin tumemesilane. Siiani võib Lõuna-Eestis looduses märgata mõnd vana mesipuud ning kohata mesilasi, kes näevad välja nagu Põhja-Euroopa tumemesilased. Need mesilased on pöördunud tagasi metsa elama ja saavad looduses ise hakkama. Kuigi nad on segunenud meie sissetoodud mesilastõugudega, pole nende vanad geenid kadunud. Mõned eakamad mesinikud eelistavad tumemesilasi mitmel põhjusel: tumemesilane on talvekindel ja hea meekorjaja. Ta lendab korjele ka väikese vihmasaju ja jahedama temperatuuri korral. Tumedaid mesilasi ei ole inventeeritud ega uuritud, ei teata, kui palju neid leidub.

Kuidas edasi? Kõikide maatõugude puhul napib inimesi, kes sooviksid neid pidada. Mida suurem loom, seda raskem on tõugu säilitada. Maatõugu loomadelt saab vähem toodangut kui aretatud tõugudelt. Nõnda võidakse tõdeda, et vana maaloom on mõttetu. Samuti ei leidu kuigi palju inimesi ega asutusi, kellel on huvi uurida geneetiliselt mitmekesiseid, ent väikseid koduloomade populatsioone. Kui koduloom kuulub Eestis tunnustatud ohustutatud tõugude hulka, on ette nähtud toetused. Mitme registreerimata põlise kodulooma populatsioonid on aga nii väikesed, et nende päästmiseks oleks vaja riiklikku säilitusprogrammi. Juhul kui tahame hoida koduloomade geneetilist mitmekesisust, siis tuleks kiiresti luua nende säilitamist toetavad rakenduslikud meetmed või  struktuurid. Eestis napib oskusi, kuidas säilitada väikseid koduloomade populatsioone. Sellepärast oleks tark teha koostööd teiste Põhja-Euroopa maadega, kus on edukalt suudetud oma põlised koduloomatõud päästa ja alles hoida.

Täismahus artikkel Eesti Looduse 2020 aprillikuu numbris lk 24–27

Autorid: 

Annika Michelson, Häme rakenduskõrgkooli õppejõud ja MTÜ Maadjas juhatuse liige;

Imbi Jäetma, Sae talu perenaine, Eesti maalamba ja maakana säilitaja ning MTÜ Maadjas juhatuse liige

Loodusveebile toimetanud: Reigo Roasto