GMO-sid hakati looma, et muuta tootmist kiiresti ja täpselt suunatuna odavamaks ning toodete kvaliteeti paremaks

GMO-d ja nende kasutusalad

Geneetiliselt muundatud organismis (GMO) on selle organismi mingit omadust muudetud kaasaegsete biotehnoloogiliste meetodite abil. Esimene sel viisil saadud bakter loodi 1971. aastal USA-s. Esimesed geneetiliselt muundatud (GM) taimed loodi 1983. aastal, esimene GM-põllukultuur (tomat) jõudis USA turule 1994. aastal.

GMO-sid hakati looma selleks, et muuta tootmist kiiresti ja täpselt suunatuna odavamaks ning toodete kvaliteeti paremaks. Kaugem eesmärk GMO-de loomisel oli lootus toita selle tehnoloogia abil ära järjest suurenev maailma elanikkond. Tavalise ristamise abil uute tõugude ja sortide aretamine võtab aega ning ka tulemused ei ole nii head – biotehnoloogia abil saab seda teha kiiremini, odavamalt ja oluliselt täpsemalt. Samuti ei ole paljusid eesmärke (teisest liigist pärit geenide üle viimist või üksikute geenide välja lülitamist ehk nn geenide vaigistamist) võimalik klassikalise ristamisega saavutada.

Nn esimese põlvkonna GMO-de loomise eesmärk oli lihtsustada põllukultuuride kasvatajate tööd, parandades taimekaitse võimalusi, saagikust ja/või toodete säilivusaega. Ka oli eesmärgiks putuka- ja umbrohumürkide kasutamise vähendamine.

Teise põlvkonna GMO-de eesmärk on parandada kultuuride toiteväärtust, muuta aminohapete sisaldust või vähendada toodete omadust tekitada allergiat (näiteks luua gluteenivaba toitu).

Kolmanda põlvkonna GMO-d on “bioreaktorid”, mille abil saab GMO-s toota näiteks ravimite komponente, vitamiine, vaktsiine, antikehasid ning toorainet materjali- ja keemiatööstusele. Kolmanda põlve GM-põllukultuure nimetatakse ka farmataimedeks [1].

GMO-de ohutu kasutamine

Peale esimese GM-bakteri loomist hakati kohe tähelepanu pöörama selle tegevusega seotud ohtudele. 1974. aastal sõlmisid teadlased Asilomari kokkuleppe, mille kohaselt võib luua vaid selliseid GM-baktereid, kes ei suuda väljapool laborit elada.

Uute ohtudega (näiteks kas geneetiliselt muundatud organismid võivad toota mõnda tervisele ohtlikku valku või kuidas uute omadustega organismid keskkonnas käituvad) hakkasid tegelema suured rahvusvahelised organisatsioonid. Maailma Majanduskoostöö Organisatsioon (OECD) juhtis 1980. aastate alguses tähelepanu GM-taimede keskkonda laskmise võimalikele ohtudele, 1990. aastate alguses võtsid sel teemal sõna ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ning Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), pöörates tähelepanu GM- toidu ohutusele. 1990. aastate alguses töötati Euroopa Liidus välja GMO-de kasutamist reguleeriv seadustik, mille eesmärk on kaitsta inimese tervist ja keskkonda GMO-dega seotud võimalike ohtude eest [2].

Süstemaatilisemalt hakati GMO-de võimalike keskkonnaohtude kohta andmeid koguma aga 1990. aastate lõpus [3]. Põhjuseks oli muundatud omaduste levimine loodusesse või teistele kultuuridele ning soovimatud kõrvalmõjud nn mittesihtmärkorganismidele. Olulisimad GMO-de ohtudeks on pikaajalised ökoloogilised mõjud, näiteks muudetud omaduste, mille kaudu võivad tekkida tavalisele tõrjele allumatud nn superumbrohud või –kahjurid, levimine. Üle võib kanduda ka antibiootikumiresistentsus ning kahjurite vastu mürke tootvad taimed olla mürgised ka mittesihtmärkorganismidele, sh n-ö kasulikele elusliikidele ja inimesele endalegi. Teadmatus valitseb siiani ka uute allergeenide tekkimise suhtes.

Samas pakub GMO-de kasutamine ka palju uusi võimalusi toiduaine- ja materjalitööstusele, keskkonnakaitsele ning meditsiinile. Nende abil saab toota soovitud omadustega ja paremini säilivaid tooteid, samuti saab GM-põllukultuure aretada haigus- ning põuakindlamaks. GM-baktereid saab kasutada ohtlikke keskkonnajäätmete lagundajatena ning ravimite, vaktsiinide või biokütuste tootmises.

GMO-uuringuid tehakse ka Eestis ning neid kasutatakse laialdaselt peamiselt teadustöös. GM-baktereid kasutatakse näiteks valkude efektiivseks ja odavamaks tootmiseks, aga ka toidutehnoloogia protsesside uurimiseks. GM-loomad (Eestis senini hiired ja rotid, ka äädikakärbsed) on asendamatud mitmete haiguste (Alzheimeri tõve, skisofreenia, ärevus- ja depressioonihäirete, autoimmuunhaiguste, viirusinfektsioonide) uurimisel ning ravimikandidaatide testimiseks. Taimi on geneetiliselt muundatud viirusresistentsuse ja põuakindluse saavutamiseks.

Viimati muudetud: 30.11.2021

__________________________________________________
 

[1] E. Ojangu, L. Eek. Geneetiliselt muundatud organismid – mis need on? Tallinna Tehnikaülikool, 2010. https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/ef0b117f-b343-4d8d-ad47-e9e86cfcf53c

[2] Ülevaade Euroopa Komisjoni kodulehelt https://ec.europa.eu/jrc/en/publication/eur-scientific-and-technical-research-reports/eu-legislation-gmos-overview

[3] Ülevaade tehtud uuringutest ja võimalikest ohtudest: Geneetiliselt muundatud põllukultuurid ja nendega seotud riskid. Eestimaa Looduse Fond, 2006. https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/42135