Põlised taluaia taimed. Kuidas neid hoida?

Aiapidamisest on saanud teadus ning teadmised ja oskused, kuidas endale süüa kasvatada, on säilinud vähestel. Õnneks on terve hulk vanaemasid, kes aastast aastasse on kogunud köögiviljade seemneid ja nii on säilinud paljud põlised taluaias kasvatatud taimed.

Eestis saab aianduse alguseks pidada 19. sajandi algust, kui kaotati pärisorjus ja eesti talupojad said õiguse talusid päriseks osta. Kindlasti ei hakanud värsked taluomaniku kohe iluaeda rajama. Esmavajadus oli kõht täis saada ja alles seejärel hakati ilu looma. Rajati esimesed viljapuuaiad ja köögiviljade valik laienes jõudsalt: kapsas, hernes, sibul, kartul. Esimene Eesti aiandus- ja haljastusbuum jääb vabariigi algusaastatesse: siis rajati enamik nendest vanadest taluaedadest, mida me praegu hardusega vaatamas käime.

Põlissort, vana sort, maasort, pärandsort, rahvaselektsioonisort – kõiki neid kasutatakse põliste taimede kohta. Kokku on lepitud, et põlised sordid on taimed, kes on kohanenud kohaliku kliimaga. Nende väärtus seisneb geneetilises päritolus ja kultuuripärandist, looduse mitmekesistamises. Taime võib pidada põliseks, kui ta on põlvest põlve kohalikus kliimas kasvanud üle viiekümne aasta.

Eesti eri piirkondades on levinud erisugused sordid, sest mullastik ning kliima mõjutavad taimede levikut. Põliste taimede hulgast leiame köögiviljad, looduslikud toidutaimed, maitse- ja ravimtaimed, viljapuud ja marjapõõsad ning ilutaimed. Tuntumad põlised taimed on murtudsüda, kukekannus, käoking, kurekell, seebilill, pojeng, kellukas, ebajasmiin, pelargoon, rabarber, naeris, aeduba, murulauk, jaanirukis, humal, sõstrad, karusmarjad, õuna- ja pirnipuud. Põlised sordid on näiteks „Sangaste rukis“, „Peipsi sibul“, kartul „Väike verev“, põlduba „Helbi“, „Vanaema hernes“ ja õuntest „Liivi kuldrenett“, „Suislepp“.

Mitu põhjust koguda seemneid oma aiast. Toit ja selle kasvatamine on läbi aegade olnud põhioskus elus. Kogu kultuur põhineb teadmistel, kuidas oma põllult paremat saaki saada. Põlised taluaiataimed on osa kultuuripärandist. Tänapäeval on toidutaimede kasvatamine taandunud aga suurtalude põldudele ja seetõttu vaesub ka kultuur. Pole enam meeles, mis on ühe või teise taime nimetus, ega ole teadmisi ning oskusi, kuidas neid paljundada ja kasvatada. Lisaks pärandile on oma aia seemnete kogumise põhjuseks ka asjaolu, et Eestis kasvatatud taimede seemneid on poest võimalik saada ainult väga väikeses valikus. Lõunamaise päritoluga seemnetest kasvanud taimed pole kohanenud Eesti kliimaga ja on ka haigustele vastuvõtlikumad. Kui aga aasta-aastalt ise seemneid koguda ja külvata, muutuvad taimed järjest tugevamaks ja Eesti ilmastikuoludele vastupidavamaks.

Põliste köögiviljasortide seemnevahetuse ja säilitamise takistused. Eestis ei ole veel jõutud ühisele arusaamisele, et põlissordid on meie kultuuripärand ja geenivaramu, mida riiklikult kaitsta ja mille hoidmisele kaasa aidata. Isekasvatatud köögivilja seemnete jagamine on keelatud. Turustamine (tasuta jagamine on ka turustamine) on lubatud üksnes sordilehte võetud sordi sertifitseeritud seeme. See tähendab aga keerulise bürokraatiakadalipu läbimist. Probleemiga tegeletakse. Loodame, et õige pea langetatakse otsus, mis lubab põlissorte lihtsamal viisil säilitada, paljundada, jagada või müüa.

Täismahus artikkel Eesti Looduse 2019 aprillikuu numbris lk 30–33

Autor: Tiia Trolla, Vanaema Aed OÜ aednik

Loodusveebile toimetanud: Reigo Roasto