Disainerrakke saab panna tootma näiteks olulisi ravimeid või biokütuseid

Sünteetiline bioloogia on teadusharu, mis hõlmab rakkude modelleerimist ja pärilikkuseaine (DNA) kunstlikku sünteesimist. Selle käigus luuakse kunstlikult uusi eluvorme või kujundatakse ümber olemasolevaid rakkude käitumist ümber programmeerides ja rakkudele uusi soovitud omadusi andes [1].

Maailmas on mitmeid sünteetilise bioloogiaga tegelevaid ettevõtteid. Eestis, Tartu Ülikoolis on loodud sünteetilise bioloogia keskus, milles luuakse disainitud rakke rakuvabrikutena bio-kemikaalide ning ravimite tootmisel kasutamiseks [2].

Sünteetiline bioloogia on väga oluline materjalitehnoloogias, keskkonnakaitses, meditsiinis ja mujal valdkondades. Näiteks on loomisel vähirakke tapma programmeeritud bakterid, juba saab disainerrakke (nn rakuvabrikuid) panna tootma olulisi ravimeid või biokütuseid ning kasutusel on sünteetilise DNA abil saadud vetikad, mis toodavad palmiõli.

Hetkel on katsetamisel lihatootmise muutmine nii tööstuslikuks, et loomi ei olekski tarvis. Tööstusjuhid võrdlevad sellise nn laboriliha tootmist õllepruulimisega: samamoodi nagu kääritatakse teravilja, hakataks hiigelsuurtes rakukultuuri vaatides kasvatama loomarakke [3]. Selline tootmisviis vähendab vajadust nafta järele ning minimeerib survet vihmametsade raiumiseks või loomade kasutamiseks näiteks vaktsiinide ja liha tootmisel.

Ent see tehnoloogia kätkeb ka potentsiaalseid ohte: kuna saab luua biorelvi, ohtlikke organisme, ei ole sel viisil saadud organismide ökoloogilist mõju võimalik lõpuni ette ennustada. Lisanduvad veel ka eetilised probleemid, eriti inimrakkude ümberprogrammeerimisega seonduvalt.

Ainus rahvusvaheline lepe, mis seda valdkonda käsitleb, on bioloogilise mitmekesisuse konventsioon [4]. Selle raames on pooleli arutelud, kuidas ja mil määral seda valdkonda reguleerima peaks – üheski riigis spetsiifiliselt seda valdkonda reguleerivaid seadusi ei ole. Enamikus riikides (sh Euroopa Liidus) reguleerib seda valdkonda kaudselt geneetiliselt muundatud organismide (GMO-de) kohta käiv seadusandlus, samuti üldised teadustööle kehtivad reeglid ning nn labori hea tava.

Kuna GMO-deks peetakse vaid selliseid organisme, mis on teatud tehnoloogiate abil saadud, võib sünteetiline bioloogia kasutada võtteid, mis selle loetelu alla ei kuulu. Praeguseks veel ei ole riigid omavahel kokku leppinud, milline üldse on sünteetilise bioloogia täpne määratlus ning kas ja kuidas selle abil saadud organiside kasutamist reguleerima peaks [5].

__________________________________________________

[1] https://vara.e-koolikott.ee/taxonomy/term/3661 (eesti k)

[2] https://www.tuit.ut.ee/et/teadus/sunteetiline-bioloogia.

[3] T, McMillan. National Geographic, 11/2018, lk 68-78.

[4] https://bch.cbd.int/synbio/.

[5] Vt nt Euroopa Komisjoni arvamus sünteetilise bioloogia kohta https://ec.europa.eu/health/scientific_committees/consultations/public_consultations/scenihr_consultation_26_et ja https://ec.europa.eu/health/scientific_committees/consultations/public_consultations/scenihr_consultation_28_en