Suurim pühapaiku ähvardav oht on nende unustamine
Looduslik pühapaik (inglise keeles sacred natural site) on rahvusvaheliselt kasutatav mõiste, mis Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) määratluse kohaselt tähendab maa- või veeala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne tähendus [1].
Eeltoodust lähtuvalt mõistetakse looduslikke pühapaiku Eestis kui olulise inimmõjuta rahvapärimuslikke ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud paiku või objekte [2].
Kogu maailmas on läbi aegade omistanud inimesed püha staatuse mitmesugustele maastikul asuvatele loodusobjektidele (mäed, jõed-järved-allikad, koopad, kivid, puudesalud-metsatukad, üksikud puud jne) ja enamik neist on jäetud seetõttu argisest maakasutusest ning majandustegevusest kõrvale. Pühade puude ja pühade metsasalude (hiite) austamine on olnud laialt levinud nähtus, mis lisaks soomeugrilaste on iseloomulik ka näiteks balti, germaani jt. rahvastele.
Ajaloolised looduslikud pühapaigad on osaks kultuuripärandist ning täidavad olulist rolli nii (religioosse) identiteedi loomes kui ka laiemalt kultuuriloos. Nad sisaldavad lisaks vaimsetele, materiaalsetele ning looduslikele väärtustele ka ajaloolisi, arheoloogilisi, usundilisi kui ka folkloorseid, etnoloogilisi väärtusi.
Säilinud pühapaikadest umbes 490 on muinsuskaitse all ning 90 üksikobjektidena looduskaitse all. Paljud looduslikest pühapaikadest on aga kaardistamata ning teave nende kohta ei ole alati kättesaadav maakasutuse muutusi planeerivatele asutustele ning maaomanikele. Seetõttu käib üle-eestiline looduslike pühapaikade inventeerimine, mille tulemusena on 2020. aasta lõpuks inventeeritud üle poolte Eesti kihelkondadest [2]. Muinsuskaitseameti juures tegutseb looduslike pühapaikade eksperdinõukogu [3], kelle poole võib pöörduda erinevates pühapaiku puudutavates küsimustes.
Ohud looduslikele pühapaikadele:
- puudulik teave looduslikest pühapaikadest maakasutuse muudatusi planeerivatele asutustele ning maaomanikele;
- teabe olemasolu korral mitte arvestamine kohalike inimeste, maausuliste, looduslike pühapaikade eksperdinõukogu soovitustega looduslike pühapaikade (sh ristipuude) säilitamiseks ja kaitsmiseks;
- pühapaikade unustamine – pühapaiku puudutav arhiveeritud pärimus on sagedasti liiga ebatäpne, et ainult selle põhjal paik maastikul lokaliseerida. Seetõttu on oluline kohaliku mälu järjepidevus ja kohalike elanike abi paikade täpsel kaardistamisel. Samuti ei ole paljude pühapaikade kohta eelnevalt pärimust kogutud ja seetõttu on oluline täiendava suulise informatsiooni kogumine.
Konkreetsemad tegevused, mille käigus pühapaigad hävivad:
- suuremad maastikumuutused: teede ehitamine, karjääride rajamine, elamurajoonide ehitamine jne;
- metsade majandamine, mispuhul võivad hävida pühad puud või paiga looduslik olme;
- maaparandus, mille käigus võidakse ära lükata pühasid kive ja kuivendada ohvriallikaid.
Kui märkad võimalikku ohtu looduslikule pühapaigale, anna sellest teada:
Pikne Kama, Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade nõunik, kontakt: 536 578 48
pikne.kama@muinsuskaitseamet.ee
Marju Kõivupuu, looduslike pühapaikade eksperdinõukogu esimees, kontakt: 50 98 658, kpuu@tlu.ee
Täiendavat lugemist ja informatsiooni:
- Muinsuskaitseameti kodulehekülg
- Eestimaa looduslikud pühapaigad
- "Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse"
- Ott Heinapuu "Rituaalimaastikku kaitseb kõige paremini kogukond"
- Hiite Maja Sihtasutus
- Maavalla Koda
- Kultuurimälestiste register
- Kultuurimälestiste kaardirakendus
- Ristipuude kaardirakendus
- Pärandkultuuri kaardirakendus
- FSC looduslike pühapaikade kaardirakendus
- Looduslike pühapaikade uuringute aruanded
- Looduslike pühapaikade arengukava
___________________________________________
[1] https://www.maavald.ee/failid/IUCN_SNS_Estonia.pdf
[2] https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/ajaloolised-ja-looduslikud-puhapaigad