Rahvapärimuses säilisid mälestused vanadest hiiekohtadest ja -puudest 20. sajandi alguseni

Rahvausund on inimrühmade kogemuslikud uskumused, mille jaoks ei ole eraldi institutsiooni loodud. Eesti ala hõimude muinasusundi kohta saab teha oletusi arheoloogiliste leidude, keeleajaloo ja üksikute kirjalike allikate põhjal. Tõenäoliselt oli see sarnane teiste loodusrahvaste usundiga, kus kesksel kohal olid animism ja esivanemate kultus. Usuti loodushingedesse, kes võisid elada metsas, puudes, kivides või allikates.

Eesti rahvausundi tunnusjooneks oli pluralism, mis avaldus usus paljudesse vaimudesse ja haldjatesse, kellel puudus omavaheline alluvusvahekord – vaimud elustasid erinevaid loodusvaldkondi ning nende võimusfäär oli piiratud. Vanadele eestlastele oli iseloomulik animistlik elava looduse usk [1].

Sõna „püha“  võis tähistada midagi puutumatut, eraldatut ja piiritut. Kõik püha kiirgas salapära ja inimesele ohtlikku jõudu ning nõudis ettevaatuse mõttes rituaalset käitumist. Pühad võisid olla kohad, objektid, inimesed, loomad, ajaperioodid, elusündmustega seotu, mitmesugused nähtused ja olukorrad. Pühapaigad olid näiteks ohvrikivid, -allikad ning hiied [1].

Eesti ala hõimudel oli olulisel kohal ohverdamine kui rituaalne tegevus. Ohverdati surnud esivanemate hingedele, loodusvaimudele ja haldjatele, et nad näiteks kaitseksid õnnetuste ja haiguste eest, annaksid vilja- ning karjaõnne. Ohvriandideks olid põhiliselt toidud või joogid, aga ka põllu- ja karjasaadused, samuti raha ja ehted. Eriti oluline ohvriand oli hõbevalge – hõberaha või ehte küljest kraabitud puru, millele omistati erilist imeväge [1]. 

Üks olulisimaid paiku Eesti rahvausundis on olnud hiis ehk pühaks peetav puudesalu. See koosnes tavaliselt lehtpuudest (sageli tammedest) ja asus küla lähedal kõrgemal künkal, lagedal tasandikul, lohu või allika juures. Algselt oli hiis ilmselt ka matmispaik. Surnud esivanemaid austati väga ning püüti igati pälvida nende heakskiitu. Sellega liitub hiite pühaks pidamine – seal ei tohtinud tallata, oksi murda, midagi korjata ega puid raiuda. Tänapäeval kantakse sama põhimõtet üle kalmistutele ning ristimetsadele. Hiljem, kui rahvapärimuses hiit enam surnutega ei seostatud, ohverdati maa-alustele, haldjatele ja teistele üleloomulikele jõududele, keda usuti asuvat hiies või hiiepuudes [1].

Ristiusustamisega algas hiite hävitamine. Nimelt püstitas katoliku kirik hiite kohale oma riste ja kabeleid, luteri kirik aga püüdis vanade hiite ja puude pühaks pidamist ning ohverdamiskommet täielikult välja juurida. Sellest hoolimata maeti hiitesse surnuid veel 17.–18. sajandil. Hiite ja pühade puude kummardamine lakkas 19. sajandi algul, rahvapärimuses säilisid mälestused vanadest hiiekohtadest ja -puudest 20. sajandi alguseni [1].

Eestis on teada umbes 400 ohvriallikat, millele omistati maagilist tervistavat mõju. Nende veega näiteks raviti silma- ja nahahaigusi, pesti maha süütegusid. Allikatele toodi ohvriks hõbedat, mistõttu on allikatest leitud 8.–12. sajandi hõbeesemeid [1].Tava visata allikasse münte on säilinud tänini.

Lõuna-Eestis on kohati veel tänapäevalgi säilinud tava, matuserongi kodust surnuaeda liikumise teel puusse rist lõikamine. Usuti, et nii toimides leiab lahkunu hing rahu ja ei hakka käima kodukäijaks [2].

__________________________________________________

[1] http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Rahvausund/

[2] M. Torp-Kõivupuu. Ristipuud maastikul ja usundilises jutupärimuses. http://www.folklore.ee/tagused/nr27/torp.pdf