Kultuuripärand võib olla samal ajal ka kaitstav loodusobjekt

Looduskaitse keskendub lisaks traditsioonilisele liigikaitsele ka elupaikade terviklikkuse säilitamisele ja inimeste loodusteadlikkuse edendamisele. Looduskaitse eesmärk on looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamine. Looduskaitse õiguslikuks aluseks on looduskaitseseadus.

Muinsuskaitse peamiseks eesmärgiks on kultuuripärandi säilitamine. Viimastel aastakümnetel on fookus nihkunud objektipõhiselt kaitselt rohkem keskkondlikule, st mälestisi väärtustatakse koos neid ümbritseva maastikuga. Meie kultuuripärandit kaitse aluseks on  muinsuskaitseseadus.

Mõlemat valdkonda ühendab suund kaitsta väärtuslikke ja säilitamist vajavaid objekte koos neid ümbritseva keskkonnaga. Kusjuures üks ja sama objekt võib olla väärtuslik mõlemas valdkonnas, st kultuuripärand võib olla samal ajal ka kaitstav loodusobjekt. Nii loodus- kui muinsuskaitse alla võivad kuuluda looduslikud pühapaigad (nt hiiemäed), pargid (nt mõisapargid) ja looduse üksikobjektid (nt allikad, rändrahnud). Eesti parkidest on looduskaitse all ligi 400 [1] ning ehitis- ja ajaloomälestisena muinsuskaitse all ligi 300 parki ja puistut [2]. Paljud pargid on korraga nii muinsus- kui looduskaitse all. Näiteks Vatla mõisa park on looduskaitsealune aastast 1958 ja muinsuskaitse all 1998. aastast.

Eesti ajaloolistest  looduslikest pühapaikadest on kaitse all umbes 450 muinsuskaitse objektidena ning ligi 90 looduskaitse üksikobjektidena [3]. Näiteks on Viljandimaa suurim ohvrikivi Ristivälja rahn nii looduskaitse kui muinsuskaitse alune.

Kultuuripärandi kaitse on põimitud ka rahvusparkide eesmärkide hulka. Looduskaitseseadus sätestab, et lisaks looduse ja maastike kaitsmisele ning tasakaalustatud keskkonnakasutusele on rahvuspargid ka kultuuripärandi kaitseks, säilitamiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks loodud alad. Näiteks on Karula rahvuspargi oluliseks väärtusteks ka pika ajaloo vältel kujunenud asustus, taluarhitektuur, traditsiooniline eluviis ja võru keel ning Lahemaa rahvuspargi oluliseks väärtuseks ajaloolis-kultuurilised elemendid esiajast tänapäevani (kalmed, mõisad, kõrtsikohad, looduslikud pühapaigad, taluarhitektuur, rannakülad jpm). Sarnased põhimõtted on ka Alutaguse, Matsalu, Soomaa ja Vilsandi rahvuspargis. Rahvusparkide kultuuripärandi spetsialistid teevad tihedat koostööd muinsuskaitseameti ja teiste kultuuri institutsioonidega.

Mõnikord juhtub, et looduskaitse ja muinsuskaitse põhimõtted lähevad omavahel vastuollu. Selliseid vastuolusid on keeruline lahendada, sest nii muinsuskaitseseadus kui looduskaitseseadus on võrdväärse kaaluga. Iga üksikjuhtumi puhul tuleb saavutada kompromiss. 

Suuremad kaalumisel olevad otsused on seotud hüdroelektijaamadega. Näiteks ei lubanud muinsuskaitseamet avada kultuurimälestisena kaitse all olevat Linnamäe paisu, mis muudaks Jägala jõe üheks Eesti suurimaks lõheliste kudejõeks. Lõpuks otsustas valitsus, et Linnamäe paisu keskkonnahuvid ei kaalu üles majanduslikke ega sotsiaalseid huve. Samasugune vaidlus on pikka aega väldanud ka Kunda hüdroelektrijaama üle. Muinsuskaitseamet soovib 2008. aastast kultuurimälestisena kaitse all olevat elektrijaama alles hoida, Keskkonnaamet soovib paisu kõrvaldada, et avada kaladele tee kudemisaladele ja taastada veekogu vaba vool. 2018. aastal kinnitas Keskkonnaameti õigust ka riigikohus. Ka Sindi paisu avamine kalade rändeteeks õnnestus hoolimata sellest, et muinsuskaitse seda esialgu ei pooldanud.

Täiendavat lugemist:

• Looduslike pühapaikade kultuuri- ja looduspärandi kooshoidmine: jätkusuutlikkuse eeldused. Aare Kasemets. 2007. (Lk 77-127). 

__________________________________________________

[1] Eesti looduse infosüsteem (EELIS) - http://eelis.ee/default.aspx?state=6;1811730048;est;eelisand;;&comp=objsearch=park

[2] Kultuurimälestuste riiklik register - https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument

[3] https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/ajaloolised-ja-looduslikud-puhapaigad