Mis on väljasurnud elurikkus?

Suurem osa kunagi Maal eksisteerinud liikidest on välja surnud

Autor: Loog
FOSSIIL. Lubjakivist leitud kivistis Põõsaspea kandist. Autor: Loog

 

Väljasurnud elurikkuse mõiste hõlmab liike, kes täna on planeedilt kadunud.

 

Suurem osa kunagi Maal eksisteerinud liikidest (99,9%) on välja surnud. Paljud neist on kadunud järskude globaalsete keskkonnamuutuste tõttu toimunud massväljasuremiste tulemusel. Samas on liikide väljasuremine erinevatel evolutsioonilistel põhjustel loomulik nähtus ja igal aastal kaob mõni Maa elustiku liik. Levinud hinnangu järgi elab Maal praegu umbes 10 miljonit liiki, kellest on teadlaste poolt kirjeldatud vaid 1,2 miljonit [1].

 

Meie planeedi pikas ajaloos ei anna tooni siiski mitte ainult liikide väljasuremine – teame ka ajastuid, mil liike tekkis ohtralt juurde. Näiteks suurenes maakera elurikkus tohutult veidi enam kui pool miljardit aastat tagasi, Kambriumi ajastu algupoolel. Tollal tekkis hulgaliselt uusi suuri hulkrakseid loomi, kellest arenesid paljude tänapäevaste loomade esivanemad. Nn Kambriumi plahvatuse põhjustajaks oletatakse suure hulga hapniku lisandumist keskkonda [2].

 

Elustik erinevatel geoloogilistel ajastutel

 

Alates paleosoikumist ehk vanaaegkonnast (540-250 mln aastat tagasi) on võimalik liikide teket ja kadumist Maal jälgida, sest selleks ajaks oli organismidel välja arenenud kõva toes (nt molluskitel koda, kaladel skelett), mis on kivististena säilinud.

 

Paleosoikumi vanimas ajastus Kambriumis toimus kogu elutegevus ainult meres, maismaal laius elutu kivikõrb. Meredes leidus nii vetikaid, käsnasid, ainuõõsseid, baktereid, ussilaadseid, molluskeid kui ka keerukamaid välisskeletiga loomakesi, nagu näiteks trilobiidid [3].

 

Kambriumile järgnenud Ordoviitsiumi ajastul toimus meredes uus elurikkuse hüppeline tõus. Meredes vohas mitmekesine elu, kus arvukuselt domineerisid brahhiopoodid, merede hirmuvalitsejateks olid aga nautilodidid, kes oma kuni 16 meetrise kasvu juures olid absoluutsed tippkiskjad. Trilobiitide arvukus veidi langes, kuid oli jätkuvalt üsna suur. Ordoviitsiumis ilmusid ka esimesed nn lõuatud kalad. Taimedest olid esindatud vetikad ja algelised maismaataimed. [4]

 

Järgnenud Siluri ajastu meredesse ilmusid näiteks esimesed kaanid ning meriskorpionide kõrval hakkasid võimust võtma lõuaga selgroogsed kalad ehk nn päris kalad. Endiselt levisid laialt trilobiidid. Lisaks leidus arvukalt käsijalgseid ehk brahhiopoode, molluskeid, meriliiliaid, koralle jt. Ajastu lõpuks ilmusid esimesed ämblikulaadsed ja tuhatjalgsed. [3Taimestikust võib nimetada peamiselt vetikaid, ent Silurist on leitud ka esimesed algelised soontaimed - ürgraikad [5].

 

Devoni ajastul vallutasid taimed maismaa ja moodustasid lopsaka ürgmetsa. Kiiresti levisid maismaa lülijalgsed ning ilmusid neljajalgsete selgroogsete loomade eelkäijad. Kalade märkimisväärse arengu ja leviku tõttu nimetatakse Devonit ka Kalade ajastuks.

 

Karboni ajastul arenesid loomastikus kiiresti maismaaselgroogsed nagu näiteks algelised kahepaiksed (stegokefaalid) ja roomajad. Meredes domineerisid tollal kõhrkalad [6].

 

Permi ajastu teisel poolel ilmusid okaspuud, palmlehikud ja hõlmikpuud. Maismaal hakkasid selgroogsete seas domineerima roomajad ja imetajate eelkäiijad ning kahepaiksete ülekaal hakkas jõudsalt vähenema. Meres arenesid ja mitmekesistusid kiiresti edasi luukalad [7].

 

Mesosoikumi ehk keskaegkonda (250-65 mln aastat tagasi) saab nimetada roomajate ajaks. Triiase ajastul muutusid loomadest arvukaimaks roomajad, kuid tekkisid ka näiteks algelised imetajad ja pärisluukalad [8]. Juura ajastul ilmusid lindude eellased, merikrokodillid ja -kilpkonnad. Kriidi ajastu lõpuni domineerisid maismaal saurused, kes olid välja arenenud juba Triiase ajastul. Taimestikus hakkasid kiiresti arenema õistaimed [9].

 

Viimaseks, nüüdisajal jätkuvaks geoloogiliseks aegkonnaks on kainosoikum ehk uusaegkond. Kainosoikumis muutusid selgrootutest loomadest liigirohkemaks putukad, selgroogsete seas aga imetajad ja linnud. Taimestikus said valitsevaks õistaimed [10].

 

Väljasurnud elurikkuse leiud Eestis

 

Eestis võib leida Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ajastute kivistisi. Eriti palju leiab neid Ordoviitsiumi ja Siluri paekivikihtidest.

 

Eestist on leitud suur hulk kivistisi alates trilobiitidest [11], Ordoviitsiumi ajastu merisiilikutest ja Siluri ajastu meriskorpionitest, kuni Siluri ja Devoni ajastute ürgsetest kaladeni [12]. Palju hilisemast ajastust leiud on aga näiteks mammutiluude leidmine, mida on Eestis ette tulnud vähestel kordadel [12].

 

Viis pluss üks suurt väljasuremislainet

 

Liikide väljasuremisel eristatakse viit suurt lainet, mille tagajärjel on korraga hävinud üle 50% loomaliikidest [13]. Kuuendas, inimtegevusest põhjustatud väljasuremislaines oleme me praegu [14]. Väljasuremise suur viisik [13]:

 

  • Ordoviitsiumi lõpus toimunud väljasuremise (orienteeruvalt  445 mln aastat tagasi) üks põhjustest oli suurem jääaeg, mis alandas oluliselt merevee taset. Tõenäoliselt suri siis välja ligi 85% kõikidest liikidest.

  • Devoni ajastu lõpu väljasuremissündmus leidis aset 360–375 miljonit aastat tagasi. Mitmete sündmuste (nt kliima jahenemine, aktiivne vulkaaniline tegevus) koosmõjul suri välja u 75% liikidest. Eriti kannatasid sel ajastul soojade merede korallriffidega seotud liigid. Toona surid välja näiteks rüükalad, kelle kivistisi on rohkesti leitud ka Eestis.

  • Seni teadaolevalt suurim väljasuremine Maal toimus Permi ajastul u 250 miljonit aastat tagasi, mil hävis valdav enamik kõigist mere- ja maismaaliikidest. Selle põhjustasid looduskatastroofid (nt vulkaanilise aktiivsuse tõus, merede hapestumine).

  • Triiase-Juura väljasuremine leidis aset 205 miljonit aastat tagasi. Selle põhjusi teame kõige vähem. Hävis suur osa arhosaurusi, enamik terapsiide ja suuri kahepaikseid. Algas dinosauruste ajastu.

  • Kriidi-Paleogeeni väljasuremine, mille arvatavalt põhjustas Mehhiko lahe piirkonda kukkunud asteroid, toimus 65,5 miljonit aastat tagasi. Kadus kolmveerand liikidest, nende hulgas ka dinosaurused. Evolutsioonilise võimaluse said nüüd imetajad ja linnud.

 

Antropotseenis avaldab suurimat mõju liikide kadumisele inimtegevus. Peamine ohutegur on elupaikade kadumine, mis on Maailma looduskaitseliidu (IUCN) hinnangul suurimaks ohuteguriks koguni 85% punase nimekirja liikidest. Väga tähtis roll liikide kadumisel on ka kliimamuutusel. Merevee soojenemise tõttu on suures ohus nt korallrifid, kuid kannatajaid leiab ka lähemalt: meie oma rabalind rabapüü on muutunud väga haruldaseks tõenäoliselt just lumeta talvede tõttu ning viigerhüljestel pole jäävabadel talvedel poegimiskohta. Oma osa liikide väljasuremisel on ka üleküttimisel. Seda peetakse kliimamuutuse kõrval üheks suuremaks põhjuseks, miks surid välja mammutid, tarvad ja karvased ninasarvikud [13].
 


__________________________________________________

[1] Kuresoo, R. Keskpaik, R. 2018. Kaduvate liikide kannul. Liigirikkuse kahanemine inimese ajastul. Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed. Tartu - https://www.natmuseum.ut.ee/sites/loodusmuuseum/files/pildid/Kaduvate_liikide_kannul_EST%20.pdf

[2] Ennet, P. 2019. Hapniku hulk kujundas kambriumis elurikkust. Novaator - https://novaator.err.ee/937034/hapniku-hulk-kujundas-kambriumis-elurikkust

[3] H. Pärnaste. 2013. Trilobiidid. Eesti Loodusmuuseum, 2013: https://www.loodusmuuseum.ee/sites/default/files/trilobiidid_est.pdf

[4] Olesk, A. Elu sügavaimad mõõnad. Tarkade Klubi. August 2009  

[5] Laansoo, U., Puusepp, T., Kaur, K. Iidsete aegade taimed botaanikaaias. Maaleht, 25.01.2013. https://maaleht.delfi.ee/artikkel/65579834/iidsete-aegade-taimed-botaanikaaias

[6] https://et.wikipedia.org/wiki/Paleosoikum#Karbon

[7] https://et.wikipedia.org/wiki/Paleosoikum

[8] http://spikerdaja.blogspot.com/2009/08/geograafia-triias.html

[9] http://vana.loodusajakiri.ee/horisont/artikkel224_217.html

[10] https://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/loodus/?MAA_TEKE_JA_ARENG___GEOLOOGILINE_AJASKAALA

[11] Pärnaste, H. 2012. Suurte silmadega väike mereelukas. Eesti Loodus 6-7/2012 - http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel4651_4623.html

[12] https://www.looduskalender.ee/n/node/3875

[13] Kuresoo, R. Keskpaik, R. 2018. Kaduvate liikide kannul. Liigirikkuse kahanemine inimese ajastul. Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed. Tartu. Lk 8-11 - https://www.natmuseum.ut.ee/sites/loodusmuuseum/files/pildid/Kaduvate_liikide_kannul_EST%20.pdf

[14] Liikide kuues väljasuremine – kas ka Eestis? Novaator - https://novaator.err.ee/637228/liikide-kuues-valjasuremine-kas-ka-eestis