Looduslikule pühapaigale annab erilise tähenduse paigaga seotud vaimne pärand
Looduslikud pühapaigad on looduses asuvad rahvapärimusliku rituaalse tegevusega seotud paigad, mis võivad olla kohaliku identiteedi kandjad. Looduslikule pühapaigale annab erilise tähenduse ja väärtuse paigaga seotud vaimne kultuuripärand. Kuigi pühapaigad on tekkinud sajandeid tagasi, on nendega seotud väärtused olulised ka tänapäeval. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) maailmakongress nimetas põlisrahvaste looduslikud pühapaigad ka inimkonna vanimateks kaitsealadeks.
Muinsuskaitseseadus sätestab, et ajalooline looduslik pühapaik on olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala. Kõik riikliku kaitse all olevad mälestised on kantud kultuurimälestiste riiklikku registrisse.
Eestis arvatakse olevat umbes 3000 looduslikku pühapaika [1]. Kultuuriministeerium on välja andnud dokumendi "Eesti looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine. Arengukava 2015-2020", mille koostamisse olid kaasatud ka Keskkonnaministeerium (praegune Kliimaministeerium) ja valdkondlikud partnerorganisatsioonid.
Looduslikke pühapaiku võib välisilme põhjal jaotada ühendmälestisteks (hiielaadseteks pühapaikadeks) ning üksikmälestisteks, mis on näiteks üksikud pühad puud, kivid, allikad. Rühmitada saab ka muude tunnuste nagu kasutajaskonna (kogukondlikud – hiied, ravikohad, ristipuud; perekondlikud – püha kivi, puu, ohvrikoht), kasutusaja, kasutusviisi või asukoha järgi [2].
Hiiepaiku on hinnanguliselt Eestis enam kui 800 [3]. Puudest peetakse sagedamini pühadeks tammesid, mände ja pärnasid. Ka ristipuud, kuhu Lõuna-Eestis levinud tava kohaselt lõigati lahkunuga kalmistule sõites ristimärk, on pühad. Usuti, et lahkunud inimese hing jäi puuga seotuks. Ristipuid ei tohtinud maha saagida ega ristimetsast midagi korjata.
Ka kivid võivad olla pühad – nende juures käidi palvetamas, ande toomas. Eestis on teada ligikaudu 500 pühaks peetud kivi [2].
Pühad veed võisid olla merealad, järved, jõed, ojad, kuid kõige sagedamini siiski allikad. Allikatel käidi eelkõige ravimas ning hinge värskendamas. Pühade allikate vett viiakse sageli koju ravimiseks ja joogiks, kui on kindel, et tegemist on puhta veekoguga. Allikasse heideti anniks münte või kraabiti hõbeesemelt puru (hõbevalget) [2]. Muinsuskaitse all on valdavalt ohvriallikatena 110 allikat [4].
Eesti tuntumaid pühapaiku on Taevaskoda Põlvamaal, Panga pank Saaremaal, Pühajärv Valgamaal, Kuremäe ja Ebavere hiiemäed Virumaal ja Tamme-Lauri tamm Võrumaal [5].
Looduslike pühapaikadega arvatakse olevat seotud mitmed tavad: pühaks pidamine, austamine, palvetamine, andide jätmine, ravimine, nõu küsimine, tantsimine, laulmine, mängimine, kiikumine ja tule tegemine. Pühapaiga lahutamatuks osaks on just selle kohaga seotud pärimus, teadmised, uskumused ja tavad.
Oma kodukohas või kaugemalgi asuvate pühapaikade kohta leiab infot Looduslike pühapaikade andmekogust. Sellesse on koondatud info hiite, pühade kivide, puude, veekogude jt ajalooliste looduslike pühapaikade kohta.
Tekst: Ajalooliste looduslike pühapaikade ekspertnõukogu
__________________________________________________
[1] Muinsuskaitseameti veebileht: https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/ajaloolised-ja-looduslikud-puhapaigad
[2] Maailma kaitsealade komisjon. Looduslikud pühapaigad. Juhend kaitsealade valitsejatele. Kaitsealade hea tava suunised nr 16. IUCN. https://www.maavald.ee/failid/IUCN_SNS_Estonia.pdf
[3] http://hiiepaik.ee/loe/kkk/
[4] https://register.muinas.ee/
[5] http://hiiepaik.ee/loe/puhapaik-mis-see-on/
Viimati muudetud: 29.08.2023