Põhja-Eesti klint on Eesti sümboliks
Eesti on tuntud oma geoloogiliste vaatamisväärsuste poolest. Tõenäoliselt kõige armastatumad loodusmonumendid on Põhja-Eesti klint ehk Põhja-Eesti paekallas, Taevaskoda oma Devoni liivakivist kaldakaljudega, rändrahnud ning meteoriidikraatrid.
Lisaks leidub veel teisigi märkimisväärseid geoloogilisi vaatamisväärsusi nagu Siluri klint Saare- ja Muhumaal, karstialad Harjumaal, voored Vooremaal ja maastikuliselt omapärane Kõrvemaa.
Põhja-Eesti klint
Põhja-Eesti klint on 1200 km pikkuse Balti klindi keskne lõik, hõlmates sellest ligikaudu 300 km (astangujoont pidi enam kuni 600 km) Põhja-Eestis Osmussaare ja Narva vahemikus. Põhja-Eesti klint asub Fennoskandia kilbi ja Ida-Euroopa platvormi piiril.
Kõige paremini saab Põhja-Eesti klindi võimsusest aimu paikades, kus pankrannik tõuseb kõrgele mere kohale. Sellised kohad on näiteks Ontika (kuni 55 m üle merepinna), Türisalu (kuni 30 m), Rannamõisa (kuni 35 m) ja Pakri pank, mis tõuseb kuni 25 m üle merepinna. Kõigis neis paikades asuvad maastikukaitsealad.
Loe lähemalt Põhja-Eesti klindi kohta siit.
Rändrahnud
Üks Eesti maastiku unikaalsemaid vaatamisväärsusi on rändrahnud, mida võib leida nii üksikuina kui ka suure kivikülvina.
Rändrahnud on suured, üle 3 m ümbermõõduga kivid, mille mandrijää on toonud meie aladele põhja poolt. Hiidrahne, mille ümbermõõt üle 25 meetri, on Eestis ligi 100. Nendele on esivanemad pannud nimed ja need esinevad sageli muistenditeski. Suuri rändrahne leiab rohkem põhjarannikul ja Lääne-Eesti saartel.
Tänapäeval on hiidrahnud võetud looduskaitse alla. Nende kaitse organiseerimine algas juba 19. sajandil. Täieliku ülevaate suurtest rändrahnudest annab Eesti ürglooduse raamat, mille koostamise algatas 1980. aastate keskel Herbert Viiding. Tööga jõuti lõpule 2001. aastal ning suur osa raamatu andmebaasist on leitav Eesti looduse infosüsteemist EELIS.
Taevaskojad Põlvamaal
Põlvamaal lookleva Ahja jõe keskjooksu järske kaldakaljusid ehk taevaskodasid on nimetatud Eesti looduse suuremateks vaatamisväärsusteks. Need on ühed Eesti külastatuimad loodusobjektid. Suurim on Suur-Taevaskoda: lõunast itta keerava järsu jõekäänu edelaserval asuv peaaegu 150 m pikkune liivakivisein, mis kõrgemas osas on 20 m kõrgune. Paljandid pärinevad Devoni ajastust 419–359 mln aasta eest [1]. Paljanduv Burtnieki lademe Härma kihistiku põimkihiliste liivakivide kompleks on maaliliselt kirjuvärviline. Keeruliselt vahelduvad kollakad, hallikad, roosakasvalged ja lillakaspruunid kihid [2]. Suur Taevaskoda on looduskaitse all ja asub 1957. aastal loodud Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala jõe keskjooksul.
Meteoriidikraatrid
Eesti väikese pindala kohta on meil erakordselt palju meteoriidikraatreid ning suur on ka huvi nende otsimise ja uurimise vastu. Näiteks Saaremaal asuva Kaali järve meteoriitse päritolu uurimine algas juba 1920. aastate alguses [3]. Kaali meteoriidikraatrid võeti üksikobjektidena kaitse alla juba 1938. aastal [4]. Saaremaa Kaali järvest algaski meteoriidikraatrite avastamislugu Eestis ja Euroopas. Kraatrid tekkisid Kaalile ligikaudu 2800–3500 aastat tagasi langenud hiigelmeteoriidi tükkide löögiplahvatuste käigus. Kaali järv on hästi ligipääsetav ja armastatud turismiatraktsioon. Tänapäeval kaitseb kraatreid Kaali maastikukaitseala.
Meteoriidiplahvatuste jälgi näeb mujalgi Eestis. Maastikus nähtavad kraatrigrupid asuvad lisaks Kaalile ka Ilumetsas. Kärdlas asub varjatud struktuur maapõues, Tsõõrikmäel ja Simunal on maapinnal nähtavad üksikkraatrid.
__________________________________________________
[1] https://keskkonnaharidus.ee/sites/default/files/uploads/2015/06/Urgloodus-_looduse_isearasused.pdf
[2] A. Kleesment. Suur Taevaskoda. Eesti ürglooduse raamat. https://infoleht.keskkonnainfo.ee/default.aspx?state=4;68547593;est;eelisand;;&comp=objresult=yrg&obj_id=1041927054
[3] T. Viik. Kaali järve mõistatuse lahendamiseks kulus ligi poolteist sajandit. https://forte.delfi.ee/archive/kaali-jarve-moistatuse-lahendamiseks-kulus-ligi-poolteist-sajandit?id=84516339