Kui kaovad inimesed, muutuvad ka maastikud
Maastik peegeldab suures osas seda, milline rahvas tema rüpes toimetab. Seetõttu on maastiku kaitseks vaja mõista ja arvestada inimestega ning kaitsta nende huve, et seeläbi saaks kaitstud ka maastik [1].
Maastikukaitseala on Eestis üks kaitseala tüüpe. Looduskaitseseadus sätestab, et maastikukaitseala on maastiku säilimiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutuse reguleerimiseks. Laiemas pildis ei saa aga maastiku kaitset hinnata pelgalt kaitsealade arvu ning kaitse alla võetud hektarite järgi.
Eesti kaitsealadel taastatakse ja hooldatakse Euroopa Liidu ja Eesti riigi makstavate toetuste abil umbes 40 000 hektarit poollooduslikke kooslusi aastas. Meie rahvusparkides tegutsevad küll aktiivselt kogukondlikud liikumised, kuid üleüldiselt ääremaastumine, rahvastiku vananemine ja poollooduslike koosluste kadumine paraku jätkuvad. Need trendid viivad teatud tüüpi maastike (poollooduslike ja kultuurmaastike) hääbumiseni, sest kui kaovad püsielanikud, muutuvad ka maastikud. Maastiku kaitse muuseumina ei ole võimalik [1]. Maastikul on kümneid üheskoos eksisteerivaid väärtusi. Maastik on oluline komponent nii loodusalade sidususes, ökosüsteemiteenustes, spirituaalses ja esteetilises tunnetuses kui ka ruumilise planeerimise seisukohalt jne.
Seega oluline on hoida külad elujõulisena, sest külakogukondadel on suur roll maastike, eelkõige kultuurmaastike säilimisel. Seda on hästi näha näiteks Karula rahvuspargis. Kui on olemas elanikud, saavad hooldatud ka vanad talukohad ja maastikud. Külakogukondade hoidmisele ja taastamisele võiksid kaasa aidata ka mõningane piirangute (nt ehituskeelukohad) leevendamine [2] ja maakasutuse vajadustega arvestamine [1]. Nii on võimalik kohalik elanikkond kaasata aktiivselt maastikke taastamisse ja maastikuhooldusess. Samas tuleb olla ettevaatlik, et vältida nn suvitusrajoonide ja teiste suure keskkonnasurvega ehitiste ja maakasutuse teket.
Eestis tuleks looduslike ja poollooduslike kaitse kõrval eristada ka kultuurmaastike kaitse, mis ilma kohaliku kogukonna olemasolu ja toetuseta ei ole jätkusuutlik ei kaitsealadel ega väljaspool neid. Näiteks tuleks kaitsealadel rakendada sotsiaal-majandusliku elujõulisuse hindamise metoodikat, et välja selgitada väärtuslike kultuurmaastike hoolduspotentsiaal [3].
Maastike kaitset käsitleb ka Euroopa maastikukonventsioon, mis on suunatud maastike kaitse, korralduse ja planeerimise ning maastike alase koostöö edendamisele Euroopas. Eesti allkirjastas konventsiooni 2017. aastal ning konventsioon jõustus Eesti suhtes 2018. aastal.
Viimati muudetud: 29.02.2024
[2] Kliimask, J. ja Raet, J. 2018. Edela-Eesti asustuse elujõu säilitamine
[3] Sepp, K. 2015. Kalev Sepp: maastike kaitsekorraldus vajab paindlikumat lähenemist