Kõrgustikud ja lavamaad vahelduvad madalike, nõgude ning orunditega
Eesti keele seletav sõnaraamat annab sõnale „maastik” kaks tähendust:
-
maastik kui looduslikult ühtlase ilmega maa-ala, kus korduvad teatud pinnavormid, taimkatteüksused, inimtegevuse avaldused jms;
-
maastik kui teatud maa-ala välisilme, värvide ja vormide laad vaatevälja ulatuses.
Euroopa maastikukonventsioon määratleb, et maastik on inimese poolt tunnetatav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala [1].
Maastikud jaotatakse eri taseme maastikuüksusteks:
-
maastikuprovints – maastikuüksus, mis hõlmab geoloogiliselt ühtlast loodusalavööndi osa (näiteks Balti maastikuprovints);
-
maastiku allprovints – ühtlase pinnamoega maastikuprovintsi osa. Eesti jagatakse kolmeks maastiku allprovintsiks: Madal-Eesti, Kõrg-Eesti ja Peipsi nõgu;
-
maastikuvaldkond – maastiku allprovintsi osa, kus on sarnased looduslikud tingimused (pinnamood, geoloogiline ehitus ja protsessid, kliima, taimestik) ja kindlaksmääratud geograafiline asend. Maastikuvaldkondadest eristatakse Põhja-Eesti, Lääne-Eesti, Vahe-Eesti, Ida-Eesti ja Lõuna-Eesti maastikuvaldkonnad;
-
maastikurajoon ehk loodusgeograafiline rajoon – üht pinnavormi (näiteks madalikku, kõrgustikku, lavamaad) või loodusobjekti (näiteks saart) hõlmav maastikuvaldkonna osa. Eestis on 25 maastikurajooni;
-
maastikupaikkond ehk paigastik – ühtlaste loodustingimuste ja ühesuguse arengukäiguga mesoreljeefi vormistik (küngastik, orustik, ulatuslikum tasandik). Mesoreljeefi moodustavad keskmised pinnavormid (seljandikud, künkad ja järvenõod), mille pindala suuruseks on mõni kuni mõnikümmend ruutkilomeetrit;
-
paigas – maastikuüksus, mis hõlmab maastikupaikkonna osa ja on kujunenud ühel mesoreljeefivormil (künkal, seljakul, tasandikul);
-
paik ehk faatsies – kõige väiksem maastikuüksus, mille piires on pinnakate, veerežiim, mikrokliima, mullastik ja taimkate enamvähem ühtlane. Enamasti ühtib paik väikepinnavormiga (näiteks älvestega) või keskpinnavormi ühe osaga (näiteks künka lae, oru veeru ülaosaga).
Eesti paikneb Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas, mistõttu on pinnamood üldiselt tasandikuline. Hoolimata Eesti väiksusest on meie maastikud seevastu väga mitmekesised – kõrgustikud ja lavamaad vahelduvad madalike, nõgude ning orunditega.
Eesti maastikud on suuresti kujunenud mandrijää liikumise tulemusel. Siinne maa-ala vabanes mandrijääst 13 500–11 000 aastat tagasi. Jää sulamine ei toimunud siiski pidevalt, vaid mitmete peatuste ja ajutiste nn pealetungidega. Mandrijää serva pikemaajalisi seisakuid tähistavad servamoodustised paiknevad vöönditena, millest kõige vanemaks on Haanja vöönd, sellele järgnevad Otepää-Karula, Pandivere ja Palivere servamoodustiste vöönd [2].
Eesti territoorium rajoneeritakse maastikuliselt 25 maastikurajooniks [3]. Nendeks on:
-
kõrgustikud (Haanja, Sakala, Otepää, Pandivere, Vooremaa ja Karula). Nendes on pinnamood ebatasane ning leidub mitmesuguseid väiksemaid pinnavorme. Eesti ja kogu Baltimaade kõrgeim tipp on Suur-Munamägi (317 m), mis asub Haanja kõrgustikul;
-
sisemaised soostunud madalikud (Peipsi, Alutaguse, Metsapoole, Soomaa, Kõrvemaa ja Võrtsjärve). Need on kujunenud Madal-Eesti aladel, mis hilisjääajal ja osaliselt jääaja-järgselt olid suurte siseveekogude põhjaks. Suures osas on tegemist soostunud aladega;
-
lavamaad (Viru, Harju, Kesk-Eesti, Ugandi, Palumaa ja Irboska). Need on liustike kulutuse tõttu valdavalt tasased või nõrgalt lainjad alad, kõrgusega 40–60 meetrit üle mere pinna. Tüüpiline on moreenne ja suhteliselt õhuke pinnakate;
-
meresaared ja rannikumadalikud (Hiiumaa, Saaremaa, Lääne-Eesti, Soome lahe ja Liivi lahe rannikumadalikud). Pinnamoes on levinud rannikuterrassina kujunenud liivased meretasandikud ja kivirohked uhutud moreenitasandikud. Iseloomulikud on arvukad poolsaared ja lahed. Maastikupilti ilmestavad rannavallid ja nendevahelised sood, mandriosas jõgede alamjooksu orud ning kohati madalad luited. Rannajoone pikkus mandril on 1242 km, lisaks on rannikumeres paar tuhat saart ja laidu, mille rannajoone kogupikkus on 2551 km;
-
kõrgustikevahelised nõod (Valga ja Võru-Hargla). Need asuvad Lõuna-Eestis ja paiknevad vastavalt Otepää ja Karula kõrgustiku ning Haanja ja Karula kõrgustiku vahel.
__________________________________________________
[1] https://www.coe.int/en/web/landscape/home
[2] J. Paal. 1997. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatisoon. Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituut. Tallinn.
[3] I. Arold. Eesti Maastikud. Tartu Ülikooli Geograafia Instituut, 2005