Põhja-Eesti klint on esitatud ka ülemaailmset tähelepanu vääriva geoloogilise mälestusmärgina UNESCO maailma looduspärandi nimekirja kandmiseks

Põhja-Eesti klint, mida sageli lihtsalt pankrannikuks kutsutakse, kuulub Eesti suurimate geoloogiliste väärtuste ja vaatamisväärsuste sekka. Rootsi ja taani keeles tähendabki klint rannaastangut.

Põhja-Eesti klindi all mõistame eelkõige Balti klindi astanguid põhjarannikul Osmussaare ja Narva vahelisel alal. Samuti kuuluvad siia alla murrutusastangud Fennoskandia (Balti) kilbi ja Ida-Euroopa platvormi piiril. Linnulennult on Põhja-Eesti klindi pikkuseks umbes 300 km, rannikujoont järgides aga ligikaudu 600 km. See on osa 1200 kilomeetri pikkusest Ölandi saare lähistelt Laadoga järveni ulatuvast Balti klindist [1].

Põhja-Eesti klindi tekkepõhjus ei ole tänaseni selgeks vaieldud. Tektoonilise hüpoteesi pooldajad väidavad, et Põhja-Eesti klindi teke on seotud sügavate maakoort lõhestavate lõhede ja murrangutega. Teine teooria põhjendab klindi teket mandriliustike liikumisega. Kolmas hüpotees leiab, et klinti on murrutanud ja kulutanud vesi. Neljas – Põhjameres, Taani väinadest läänes on leitud ligi 100 000 ruutkilomeetril laiuvad 10 mln aastat vanad purdsete setete lasundid. Võimalik, et need on pärit Põhja-Eesti ärakulutatud materjalist. Viimastel aastatel arvatakse, et need setted tõi kohale kunagi 9 mln aastat tagasi Lapimaalt kuni Taani väinadeni voolanud võimas ürgjõgi. Ükski eeltoodud teooria ei vasta aga püstitatud küsimust lõpuni ning tõenäoliselt on klint kujunenud mitmete protsesside koosmõjul [2]. Et seni pole täit selgust klindi tekke osas, on ka selle vanus teadlaste hulgas seniajani vaidlusküsimus [3].

Balti klindi ja selle osaks oleva Põhja-Eesti klindi kivimid pärinevad Kambriumi ning Ordoviitsiumi ajastutest (ligikaudu 540–445 mln aastat tagasi) [1]. Klindil paljanduvatest kivimite kihtidest on hästi näha lubjakivi, liivakivi, diktüoneemakilt ja sinisavi. Siia on salvestunud mere ja jää pealetung, mandrilaamade kokkupõrked, maavärinad, vulkaanipursked, meteoriidiplahvatused, aga ka ürgsete loomade jäänused ja nende elutegevuse jäljed – fossiilid.

Kõige paremini saab Põhja-Eesti klindi võimsusest aimu paikades, kus pankrannik tõuseb kõrgele mere kohale. Sellised kohad on näiteks Ontika (55 m üle merepinna), Türisalu (30 m), Rannamõisa (35 m) ja Pakri pank (25 m). Kõigis neis paikades asuvad maastikukaitsealad.

Põhja-Eesti klint on esitatud ka ülemaailmset tähelepanu vääriva geoloogilise mälestusmärgina UNESCO Maailmapärandi komiteele maailma looduspärandi nimekirja kandmiseks.

Gotlandilt Lääne-Eestini ulatub ka teine klint, mille kivimid on Siluri ajastust (ligikaudu 445–420 mln aastat tagasi). Siluri klindi teada-tuntud paljandid on Panga pank, Üügu pank, Kesse pank.

Huviline leiab põnevat lisalugemist Kalle Suuroja raamatust „Balti klint – loodus ja ajalugu“ ja Looduskalendri klinditeemaliselt veebilehelt.

__________________________________________________

[1] Põhja-Eesti klint osana Balti klindist. https://www.looduskalender.ee/klint/est/4.html

[2] A. Soesoo, A. Miidel. Põhja-Eesti klint. MTÜ GEOGuide Baltoscandia. 2006. https://www.researchgate.net/publication/272149237_Pohja-Eesti_klint

[3] Põhja-Eesti klindi tekkest. https://www.looduskalender.ee/klint/est/3.html