Miks on vaja liike kaitsta?

Liigikaitse põhieesmärgiks on tagada kõikide looduslikult esinevate liikide soodne seisund

Autor: Karl Adami

RABAPÜÜ. Kuigi mujal maailmas laialt levinud, on rabapüü Eestis väga haruldane ja kuulub I kaitsekategooriasse. Autor: Karl Adami

 

Igal liigil on biosfääris oma roll. Tänu liikidele ja nende rollide rohkusele säilib üldine elurikkus. Paraku on aga väga paljud liigid sattunud kas inimtegevuse tagajärjel või muudel põhjustel ohtu või välja surnud. Praegu surevad liigid inimtegevuse tõttu välja 100–1000 korda kiiremini kui see toimuks loomuliku evolutsiooni käigus. Näiteks on inimene alates 1990. aastast hävitanud 75% põllukultuuride geneetilisest mitmekesisusest, 75% maailma kalavarudest ja 20% troopilistest korallriffidest. Lisaks hävib majandustegevuse tagajärjel hinnanguliselt ligikaudu 10 mln hektarit metsa aastas [1].

 

Mis on liigikaitse?

 

Liigikaitse on osa klassikalisest looduskaitsest 19. sajandi keskpaigast alates, mil asuti kaitse alla võtma loodusharuldusi ja asutama esimesi kaitsealasid. Maailma esimene rahvuspark Yellowstone loodi USA-s 1872. aastal. Keskkonnaprobleemide teadvustamise ja käsitlemiseni ning keskkonnakaitseni tänapäevases mõistes jõuti aga alles viimasel poolsajandil. Eestis peetakse looduskaitselise tegevuse alguseks 1910. aastat, mil lindude kaitsmiseks loodi Vaika linnukaitseala, mis kuulub nüüd Vilsandi rahvuspargi koosseisu.

 

Liigikaitse põhieesmärgiks on tagada kõikide looduslikult esinevate liikide soodne seisund, seejuures ka nii alamliikide kui ka populatsioonide tasemel, säilitada liigiline mitmekesisus kõikides selle avaldumisvormides, vältida võõrliikide ja võõrpopulatsioonide loodusesse sattumist ja levikut ning geneetiliselt muundatud organismide negatiivset mõju.

 

Liigikaitse hõlmab aga ka näiteks kaitsealuste liikidega kauplemise keeldu, vigastatud loomade ravi ning nende rändeteedega arvestamist maanteede ja rohevõrgustike planeerimisel. Liikide säilimise seisukohalt on oluline ka erinevatele liikidele ainuomaste paljunemis-, liikumis- ja toitumiskohtade säilitamine, mistõttu sisaldab liigikaitse lisaks isendikaitsele ka elupaikade säilitamist ja taastamist ning inimmõju piiramist.

 

Ohustatud ja haruldased liigid jagatakse kaitsekategooriatesse ning nende elupaikade kaitseks moodustatakse traditsioonilistele kaitsealadele lisaks ka hoiualasid ja püsielupaiku.

 

Vajalik on ökosüsteemne lähenemine

 

Ökosüsteemne lähenemine võimaldab kaitsta ökosüsteeme – elusorganismidest ja eluta keskkonnast koosnevaid iseseisvaid süsteeme – ja maastikke omavahelise võrgustikuna. Sellist lähenemist püütakse rakendada Euroopa Liidus näiteks Natura 2000 võrgustiku kaudu. Ökosüsteemse lähenemise oluliseks eeliseks on looduse hüvede ehk ökosüsteemi teenustega arvestamine. Looduse hüved on tooted ja teenused, mida loodus inimesele pakub ning need jagunevad:

  • varustavad teenused, mida inimene saab ökosüsteemilt näiteks toidu, vee, puidu jm näol;
  • reguleerivad teenused, mis mõjutavad kliimat, vee-, õhu- ja mullakvaliteeti, veevarusid, üleujutusi jm;
  • elu toetavad teenused nagu aineringe, mullateke, fotosüntees, putuktolmeldamine, elupaigad;
  • kultuurilised teenused, millega loodus pakub inimestele esteetilist ja vaimset naudingut, lõõgastumise kohti ja uusi (teaduslikke) teadmisi.

Looduse hüvede hulk ja kvaliteet sõltub otseselt looduse ning selle osiste (sealhulgas erinevate liikide) heast seisust. Seega – toetades ja säilitades elurikkust, kaitseme ning soosime looduse pakutavaid hüvesid.

 

Inimese suhe loodusega

 

Inimese emotsionaalne suhe loodusega on paradoksaalne – inimene sünnib moodsasse tehiskeskkonda, kuid on pärinud esivanemate ürgsed instinktid. Ta omandab kasvades keele ja kultuuri, õpib hindama tehnoloogiat ning mõistust, kuid säilitab enda sügavuses ikkagi lapse, kes ei suuda vastu panna ahvatlusele suruda enda rinnale abitut kutsikat. Kui see väike loomapoeg inimeselt ära võetakse, muutub ta kurvaks, tajudes sisimas alateadlikult, et ei saa tegelikult ilma selle abitu elusolendita hakkama. See vastuolu on püsinud juba koopalõkke aegadest tänase kontoritöö ajani.

 

Aga mis juhtuks, kui me ei suruks seda väikest kutsikat oma põue vastu? Üsna laialt on teada Lihavõttesaarte Rapa Nui kultuuri ja elanike lugu, milles teadlaste tähelepanu pälvis suuri kivimürakaid saarele püstitanud kultuuri kadumise mõistatus. 1970. aastatel alanud rohelise mõtteviisi areng tõi uue seletuse ning täna aktsepteerimegi seletust palmimetsade hävitamisest alguse saanud ökokatastroofist ja selle tagajärjel kogu kultuuri kadumisest.

 

Võimalik ka, et saare ökokatastroofi põhjustas hoopis üha laienev põllumajandus, võõrliikidena sisse toodud rottide ja sigade hävitustöö või midagi muud. Ent üks on selge – elurikkuse hävimine tõi kaasa saare inimesele elukõlbmatuks muutumise ja kõrge kultuuriga tsivilisatsiooni kadumise.

 


 

__________________________________________________

[1] Abiks alustavale ja meeldetuletuseks kogenud keskkonnaspetsialistile. 2018. aasta KOV keskkonnaalase koolitusprogrammi materjal. Keskkonnaamet. Tallinn, 2018.