Eesti rahvusliigid: suitsupääsuke, rukkilill, hunt, räim ja pääsusaba

Paljudel riikidel on olemas sümboolsed rahvusliigid – linnud, loomad või taimed –, keda kasutatakse riiklike sümbolitena näiteks lipul, vapil, rahatähtedel ja markidel.

Üks tuntumaid rahvusliike on ehk Ameerika Ühendriikide valgepea-merikotkas. Kui riik oli veel noor, leidsid John Adams, Thomas Jefferson ja Benjamin Franklin, et vastne riik vajab tähendusrikast sümbolit ning valgepea-merikotkas sobis selleks suurepäraselt – linnu välimus on majesteetlik, ta on võimas ja pika elueaga. Kongress nimetas valgepea-merikotka rahvuslinnuks 20. juunil 1782 ja viis aastat hiljem tunnustasid teda USA rahvusloomana ka teised riigid. Valgepea-merikotkast peetakse maailma esimeseks rahvusliigiks ning teda näeme USA rahal ja markidel [1].

Võiks arvata, et sümbolistaatuses rahvusliikidel läheb hästi. Ent hiljutine USA teadlaste tehtud uuring [2] näitab murettekitavat tendentsi – 35% maailma rahvusliikidest ähvardab väljasuremine ja 45% liikidest arvukuse langus. Peamised ohud, mis sümbolliike ohustavad, on elupaikade hävimine ning liigne küttimine. Kaitse all on vaid 16% maailma rahvusliikidest, seejuures elab enim ohustatud rahvusliike Aafrikas. Näiteks lõvi on Maroko, Togo, Gambia ja Sierra Leone rahvusloom, keda teda nendes riikides aga enam ei leidu. Kuid on ka häid näiteid: USA on võtnud oma sümbollinnu valgepea-merikotka kaitse alla ning selle liigi populatsioon on kasvamas.

Eesti rahvusliigid

Suitsupääsuke

Eesti vanim rahvusliik on suitsupääsuke, kes nimetati rahvuslinnuks 1962. aastal. Suitsupääsukese nimetamine rahvuslinnuks on kui vastuseks 1960. aastal Tokyos linnukonverentsil välja kuulutatud rahvuslindude kampaaniale. Rahvusvaheline linnukaitsenõukogu (ICBP), kes oli praeguse linnukaitseühenduste katusorganisatsiooni Birdlife International eelkäija, kutsus kõiki riike valima omale n-ö rahvuslik lind. Üleskutse eesmärk oli tuntud ja armastatud rahvuslinnu kaudu levitada sõnumeid ja teavet linnukaitse ning linnuliikide kohta.

Eesti rahvuslinnuks just suitsupääsukese valimise ettepaneku tegi õpetaja ja looduskirjanik Kustas Põldmaa tänase Eesti Ornitoloogiaühingu eelkäija Eesti Looduseuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni koosolekul. Toonane üliõpilane Tiit Randla pakkus naljatamisi rahvuslinnuks saaremaa männi-käbilindu, kes siis oli veel tunnustatud alamliigina. Kolmas ettepanek oli valida merelind, kuid viimasel puhul kindla liigini ei jõutud.

Rukkilill

Rukkilille valimisel Eesti rahvuslilleks kandis põhirolli looduskaitsja ja kultuuriloolane Jaan Eilart, kes oli 1966. aastal asutatud Eesti Looduskaitse Seltsi esimees. Eilart sillutas arvukates raadioesinemistes teed just rukkilillele, kuna rahvuslinnu suitsupääsukese must-valge sulestik sobiks rukkilillesinisega hästi kokku. Tagantjärele on arvatud, et kuigi Eilartil oli rukkilill rahvuslillena ammugi mõttes, oli viite tõttu Eesti trikoloorile keeruline 1960. aastatel toetust saada – poliitiliselt tundlikku teemat pidi tollal ajama hästi ettevaatlikult.

Rahvuslille valimine sai alguse 1968. aastal ETV saatesarjas "Tammelehe viktoriin". Selles ETV ja Eesti Looduskaitse Seltsi koostööna valminud saates saadi inimestelt arvamusi küsides pakkumisi 38 erineva lille kohta. Rukkilille valimisest Eesti rahvuslilleks sai avalikkus teada ajakirja Eesti Loodus 1969. aasta juuninumbrist.

Räim, pääsusaba ja hunt

Eesti rahvuskalaks on alates 2007. aastast kõigile tuntud räim. Valimise algatas Eesti Kalaliit ning rahvuskala nimetamine oli osa suuremast kampaaniast, millega loodi kalale ja kalatarbimisele positiivsem kuvand. Valimine toimus internetihääletusel ning oma eelistuse andis üle 50 000 inimese. Konkursi võitis ülekaalukalt räim.

2017. aasta viimasel päeval sai teatavaks Eesti uus rahvussümbol: rahvusliblikas pääsusaba. Rahvusliblikas on liblikauurijate seltsi kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks. Kandidaatide eelvaliku tegid Eesti Lepidopteroloogide Seltsi liikmed ning sõelale jäi üheksa liblikaliiki: sini-paelöölane, rohukedrik, leinaliblikas, raba-võiliblikas, mustlaik-apollo, lapsuliblikas, päevakoer, silmiksuru ja pääsusaba. Kõigi kohta oli internetihääletusele esitatud foto ja tutvustus. Võitjaks osutus pääsusaba [3].

Kõige hiljutisem rahvusliik on hunt, kes nimetati rahvusloomaks 2018. aastal. Hundi valimise taga olid organisatsioonid nagu Eesti Terioloogia Selts, Eesti Looduskaitse Selts, Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit jpt. Hundi valimisel toodud esile, et Eesti rahvusliikide hulgas ei ole ühtki metsaga seotud liiki. Hunt on ka sitke, vastupidav ja nutikas ning julge pere ja territooriumi kaitsmisel, ta hindab privaatsust ja armastab oma peret, olles seega sobiv eestlasi sümboliseerima.

Rahvusloom hunt sümboliseerib ka tasakaalu põllu- ja metsaelu vahel, mis on kujundanud Eesti kultuuri olemusliku palge pikkade sajandite vältel. Hunt on universaalne indikaatorliik: ta mõõdab nii metsa tervist kui ka peegeldab eestlaste arusaama looduse terviklikkusest [4].

Paekivi

Lisaks rahvusliikidele on Eestil olemas ka rahvuskivi – paekivi –, mille valmimise teekond oli üsna pikk. Paas on siinmail tuntud ehitusmaterjal, mida hakati avalikus ruumis teadlikumalt väärtustama 1970. aastate teisel poolel, mil arhitekt Raine Karp ta mitmetes Tallinna uusehitistes kasutusele võttis. Idee kuulutada paas rahvuskiviks tärkas geoloog Rein Einastol 1981. aastal.

Mõni aasta hiljem pidas Lennart Meri ettekande, kus rõhutas paeloopealsete tähtsust siinses maaviljeluses ja karjakasvatuses. Avalik ettepanek paekivi Eesti rahvuskiviks nimetamiseks tehti esimesel Eesti paekonverentsil 1990. aastal. Veel kahel järgneval konverentsil oli rahvuskivi nimetamine kõneks, mille järel koostasid Eesti Geoloogia Selts ja Eesti Looduskaitse Selts Eesti Vabariigi Ülemnõukogule esildise lisada paekivi kui meie püsiva kestmise tähis rahvussümbolite hulka.

Linke:

• Eri maade rahvuslinde
• Eesti Loodus 2/2018 Eesti rahvussümbolitest