Kui palju on muutunud imetajate fauna Eestis?

Eestis teadaolevate imetajaliikide arv on alates Teise maailmasõja lõpust praeguseni suurenenud 30%, 46 liigilt 66 liigini. Selle muutuse põhjusi on palju. Esiteks, osa liike on siin ilmselt elanud ammu, aga neid pole varem avastatud. Teiseks, mõni liik on Eestisse sattunud küllaltki hilja, olgu siis iseseisvalt või inimese tooduna. Kolmandaks, uute meetodite rakendamise tõttu muutuvad pidevalt arusaamad imetajate süstemaatikast ja kohaliku fauna koosseisust: liikide süstemaatiline kuuluvus on ümber hinnatud või ühe liigi asemel on eristatud mitu liiki.

Inimene on faunasse lisanud võõrliigid ja taasasustatud liigid.

Esimene Põhja-Ameerika päritolu ondatra (Ondatra zibeticus) asustati Eestisse Harjumaale Kolga metskonna kahte väikejärve piiratud maa-alale juba 1933. aastal. See üritus karusloomi kasvatada ebaõnnestus ja loomad lasti loodusesse [1]. Edukalt ja märksa laialdasemalt asustati ondatraid 1947. aastal. Siis lasti jahifauna rikastamise eesmärgil Laadoga kallastelt püütud 195 ondatrat lahti kuude paika: Saadjärve, Soitsjärve, Raigastvere ja Elistvere järve ning Ulila ja Emajõkke [2]. Need ondatrad sigisid edukalt ning tekkinud asurkonnad hakkasid kiirelt levilat laiendama. 1990. aastate algul tabas kogu Ida-Euroopa ondatrapopulatsiooni tänini selguseta põhjusel järsk häving nii arvukuse kui ka levila poolest.

Kaug-Ida päritolu kährikuid (Nyctereutes procyonoides) lasti hulgaliselt Eesti loodusesse 1950. aastal. Ent kolm esimest kährikut oli Kagu-Eestis kütitud juba ammu enne seda: nad tabati 1938. aastal Pihkva järves (praeguse kontrolljoone taga) asuvalt Kamenka saarelt, 1947. aastal Lasva lähedalt Kaku veski juurest ja 1949. aastal Võru lähedalt. Need olid varem Pihkva oblastisse ja Lätti asustatud kährikute järeltulijad [2]. 1950. aasta sügisel lasti Pikknurme ja Põlula metskonda ning Puhtu poolsaarele lahti 80 kährikut, kes olid pärit Kalinini oblastist.

1956. aastal toodi Harjumaale Vääna metskonda üheksa maralit (Cervus elaphus altaicus) [3]. Pärast punahirve Euroopa alamliigi taasasustamist ja nende hoogsat levikut tekkis aga oht, et kahe alamliigi isendid võivad ristuda, seetõttu otsustati viimased maralid loodusest kõrvaldada. Viimased kolm maralit kütiti 1984. aastal.

1957. aastal lasti Jägala jõgikonda lahti 10 Valgevenest püütud kobrast alamliigist Castor fiber belorussicus, kes ei suutnud aga siinsete oludega kohaneda ja ilmselt hääbusid. Umbes samal ajal jõudis kobras üle Lämmijärve ka Kagu-Eesti ojadele. Need kuulusid alamliiki C. f. osteuropaes [3]. Kagu-Eesti asurkond hakkas oma leviala laiendama ning täiendust tuli ka üle Narva jõe ja Koiva jõge mööda. Lisaks levitati 1970. aastatel kobrast ka Eesti piires [4].

1965. aasta kevadel toodi Voroneži oblastist 16 Euroopa punahirve (Cervus elaphus elaphus). Kaheksa neist paigutati Vigala hirveaeda, neli looma lasti lahti Abruka saarele ja kolm Saaremaale Loode tammikusse. Vigalas ja Abrukal suurenes hirvede arvukus kiiresti ning 1970. aastal viidi osa Vigala punahirvi Hiiumaale [3]. Mandri-Eesti punahirve asurkond on kujunenud 1987. aastal Virumaale Mustjärve hirveaiast loodusesse pääsenud üheksast loomast ja hiljem Lätist meile tulnud hirvedest. Praeguseks võib punahirvi kohata kõikides maakondades.

Mink (Neovison vison) ei ole meil küll tahtlikult loodusesse asustatud, kuid teda peeti arvukalt paljudes karusloomakasvatustes üle Eesti. Kasvandustest põgenenud, aga ka naaberriikidest sisse tulnud loomadest on kujunenud looduses vabalt elavate minkide asurkond. Esimene kirjandusviide looduses elavate minkide kohta pärineb 1979. aastast Matsalust [5],[6]. Autorid märgivad, et mingid olid Matsalus sagedased juba 1960. aastate alguses. Praeguseks on mink levinud Mandri-Eestis, kuid puudub Saare- ja Hiiumaal [7].

Tähnikhirvi (Cervus nippon) ega kabehirvi (Dama dama) ei ole Eestis loodusesse lahti lastud, nad on meile tulnud naaberaladelt. Tähnikhirvi kohati esmakordselt 1980. aastate esimeses pooles Virumaal [8]. Esimene kabehirv registreeriti Eestis 2012. aastal Põlvamaal [9].

Leviku muutus kui imetajate fauna suurenemise põhjus

Liikide levila piirid muutuvad sedamööda, kuidas muutuvad ökoloogilised tingimused ja kliima. Levikupiiride muutuste tõttu liiguvad uued liigid uutele aladele, sealhulgas Eestisse.

Pärast Teist maailmasõda hoogustus väiksemate imetajate uurimine. Nii sai 1947. aastal kinnitust tiigilendlase (Myotis dasucneme) leidumine Eestis. Teda vaadeldi arvukalt talvitumas Tallinna lähedal Laagris maa-alustest käikudes [10].

1982. aastal tabati Järvseljal kaks esimest laane-karihiirt (Sorex caecutiens) [11]. Praeguseks on kogunenud andmeid laane-karihiire leidumise kohta hajusalt üle Mandri-Eesti.

Võsa-uruhiir (Microtus subterraneus) tuvastati Eestis esimest korda 1986. aastal [12]. Kuid pärast seda, kui oli ilmunud võsa-uruhiire esmasleidu käsitlev artikkel, selgus, et juba kolm aastat varem oli püütud kaks tuvastamata jäänud uruhiirt, kes osutusid nüüd võsa-uruhiirteks. Edasiste uuringute käigus on võsa-uruhiirt leitud paljudest paikadest Mandri-Eestis.

Kivinugise (Martes foina) Eesti esmasleid pärineb 1989. aastast, mil leiti Viljandis auto alla jäänud isend [13]. Mõned aastad hiljem tabati kivinugiseid ka Pärnumaalt. Praeguseks on kivinugis levinud suures osas Mandri-Eestist.

1990. aastatel hakati nahkhiirte uurimises rakendama ultraheli muundavaid detektoreid. See võimaldas nahkhiirte liike määrata ilma neid kinni püüdmata. 2000. aasta ultrahelisalvestusi analüüsides tuvastati 2001. aastal kääbus-nahkhiire (Pipistrellus pipistrellus s.str.) kitsas tähenduses leidumine Eestis. 2006. aastal õnnestus kindlaks teha ka tema kaksikliigi pügmee-nahkhiire (P. pygmaeus) leidumine [14]. Ka väikevidevlase (Nyctalus leisleri) ja euroopa laikõrva (Barbastella barbastellus) leidumine on kindlaks tehtud üksnes ultrahelidetektori salvestistelt.

2013. aastal lisandus Eesti imetajate faunasse šaakal (Canis aureus), kui esimene isend tabati Matsalu lähedalt Ullastest [15]. Kohalike elanike sõnutsi olid nad „kummaliselt ulguvaid rebaseid“ kuulnud seal kandis aga juba 2010. aastast. 2013. aastal avastati ka teine uus liik Eestile – väike-vesimutt (Neomys anomalus). Värskeim leid on aga metslemming (Myopus schisticolor) 2019. aastast

Ühekordsete leidudena on registreeritud 1971. aastal kääbus-karihiir (Sorex minutissimus) [16], 1979. aastal kunel (Glis glis) [17] ja 1990. aastal määratud 1970. aasta leid soo-uruhiir (Microtus oeconomus) [18]. Kusjuures kahe esimese puhul pole kontrollitavat tõendusmaterjali.

Fauna muutumine süstemaatika muutuste tõttu

Aegade vältel on imetajate süstemaatikas tehtud mitmesuguseid muudatusi. Liikide määramise metoodikate muutumisega on kaasnenud uued teadmised. Mitmel puhul on selgunud, et kahte välimuselt väga sarnast liiki või vahel ka rohkemaid liike on peetud ühte liiki kuuluvaks. Kui sedalaadi liigid on eristatud, tuleb täpsustada nii teaduslikke ladinakeelseid kui ka eestikeelseid nimetusi. Selliselt eristati kaksikliigid põld-uruhiir (Microtus arvalis) ja kuhja-uruhiir (M. levis) 1972. aastal. Nahkhiirte kaksikliike habelendlast (Myotis mystacinus) ja tõmmulendlast (M. brandtii) käsitletakse eraldi liikidena aastast 1969. 1980. aastatel, kui oli täpsustatud siili perekonna süstemaatikat, jagati Euroopas levinud siilid kaheks liigiks. Praeguseks eristatakse Euroopas juba kolme liiki siile. Eestis leiduvad harilik siil (Erinacus europaeus) ja kaelussiil (E. roumanicus). Kogutud vaatlusandmete järgi on kaelussiil valdavalt levinud Edela- ja Kagu-Eestis. 1980. aastate lõpust eristatakse ka metshiirt (Apodemus sylvaticus s.str.) kitsamas mõttes ja väike-metshiirt (A. microps).

Eesti imetajafauna nimistust on ka liike kadunud

Ainuke liik või õigemini alamliik, kes on Eestis hävinud, on omal ajal siia asustatud maral. Pikka aega ei ole kontrollitava tõendusmaterjaliga andmeid varasematel aegadel siia sattunud ahmi (Gulo gulo) ja pringli (Phocoena phocoena) kohta. Aastakümneid ei ole leitud ka tõendusmaterjale pähklinäpi (Muscardinus avellanarius) ja lagritsa (Eliomys quercinus) kohta. Taanduja on ka euroopa naarits (Mustela lutreola). Looduslik naaritsaasurkond hääbus 1990. aastate keskpaigas. Alates 2016. aastast on Hiiumaale tekkinud looduslik naaritsaasurkond tänu Tallinna loomaaias naaritsate tehistingimustes paljundamisele ning nende asustamisele Hiiumaal vabasse loodusesse.

Täismahus artikkel Eesti Looduse 2020 märtsikuu numbris lk 12–21

Autorid: Uudo Timm, Tiit Maran

Loodusveebile toimetanud: Reigo Roasto

___________________________________________

[1] Vaharu, A. 1938. Biisamrottidest. – Eesti Mets 3. Põllumajanduslik Kirjastusühisus: 114–117

[2] Naaber, Jaan 1971. Kährikkoer. – Eesti Loodus 22 (8): 449– 455

[3] Naaber, Jaan 1972. Ulukite aklimatiseerimisest Eestis. – Eesti Loodus 23 (2): 78–82.

[4] Laanetu, Nikolai 1983. Kopra praegusest seisundist, levitamise ning majandusliku kasutamise võimalustest Eestis. – Eesti ulukid II, Tallinn: 3–18.

[5] Paakspuu, Valdur; Meriste, Ain 1981. Ameerika naarits Matsalus. – Loodusvaatlusi 1979, I. Tallinn.

[6] Paakspuu, Valdur; Meriste Ain 1982. Mingi esinemisest Matsalu Looduskaitsealal. – Eesti ulukid (1): 79–83.

[7] Veeroja, Rauno; Männil, Peep (koostajad) 2018: Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitused 2018. Keskkonnaagentuuri seirearuanne, Tartu: 101–109. 

[8] Roht, Kaarel 1988. Tähnikhirv meie mail. Eesti Loodus 39 (6): 372–373.

[9] Käärt, Ulvar 2014. Võõrad hirved kinnitavad Eestis üha usinamalt sõrga. – Eesti Päevaleht, 9. jaanuar.

[10] Masing, Matti 1999. Taxonomy and status of wild mammals in Estonia 1945–1994.

[11] Kuuse, Sulev 1985. Jälle veidi karihiirtest. – Eesti Loodus 36 (1): 28–33.

[12] Masing, Matti jt 1988. Võsa-uruhiire esmasleid Eestis. – Eesti Loodus 38 (1): 47–48.

[13] Maran, Tiit; Are, Oskar 1990. Kas Eestis on kivinugist? – Eesti Loodus 41 (1): 25–26.

[14] Masing, Matti 2006. Perekonna Pipistrellus hääldiagnostika Põhja-Euroopas ja pügmee-nahkhiire (Pipistrellus pygmaeus Leach) leiud Eestis. Eesti Looduseuurijate Seltsi aastaraamat 84: 185–206.

[15] Männil, Peep 2013. Šaakal – oma või võõras? Eesti Jahimees 5: 20–22.

[16] Naaber, J. 1974. Kääbus-karihiire leid Jõgeva rajoonist. – Eesti Loodus 25 (5): 78 – 82.

[17] Renno, Olav 1980. Kunel Tartu lähistel. – Eesti Loodus 31 (2): 109.

[18] Timm, Uudo 1991. Sieben neue Säugetierarten in Estland (Eesti). Folia Theriologica Estonica 2: 31–34.