Eesti liikide nimekirja lisandub pidevalt uusi liike

Eestisse levib järjest juurde loomulikul teel oma levikuala laiendavad liike. Seda kiirendab ülemaailmne kliimamuutus, mis mõjutab liikide levikut, arvukust ja omadusi kogu maailmas ja loob soodsad tingimused ka neile liikidele, kes seni Eestis hakkama ei ole saanud. 21. sajandi esimesel kümnendil nihkusid liikide areaalid keskmiselt 19,9 km pooluste suunas ja 11 m kõrgemale mägedes [1].

Liike, kes jõuavad uude elupaika iseseisvalt, ilma inimtegevuse kaasabita, loetakse pärismaisteks liikideks. Kodumaisteks loetakse sealjuures ka neid liike, mis kliimamuutuste tõttu levilat muudavad või laiendavad. Neid liike eristab võõrliikidest asjaolu, et kuigi uues elupaigas on nad esialgu võõrad, ei ole nende levimist vahendanud inimene - kaudselt ega otseselt, tahtlikult ega tahtmatult. Samas liike, mis Eestisse jõuavad küll omal jõul, kuid tulevad siia inimese loodud populatsioonidest, loeme siiski võõrliikideks. Näiteks Saksamaalt ja Poolast Eesti suunas leviv pesukaru on võõrliik, kuna suurest levikubarjäärist (Atlandi ookeanist) toodi ta üle inimese poolt, kuigi edasine levi toimub omal jalal.

Eesti liikide nimekirja lisandub pidevalt uusi liike. Alates Teise maailmasõja lõpust on imetajaid lisandunud meie faunasse 20 liiki [2]. Viimase aja tuntumaid uuselanikke on šaakal. Šaakalid teevad rühmana pikki migratsioonirändeid ja see loob võimaluse asustada lühikese aja jooksul uusi kaugeid alasid. Üks võimalik versioon on see, et šaakalid jõudsid Eestisse Ukraina kaudu,[3] levides nüüd peamiselt Eesti läänerannikul [4].

2018. aastal leiti Eesti jaoks uus liblikaliik kirju-tumesilmik, kes levis siia lõuna poolt Lätist. Eelmine Eesti jaoks uus päevaliblikas oli tutt-kasspunnpea, kes leiti Lõuna-Eestis 1995. aastal [5]. Kuna suved on läinud soojemaks, saavad liigid siin järjest paremini hakkama.

2019. aastal leiti Eesti loomastikule uus putukaselts – röövritsikaliste hulka kuuluv palvetajaritsikas [6]. Samal aastal leiti lisaks ka kaks uut kiililiiki – sinikiil ning väike-punasilmaliidrik. 2020. aastal lisandus Eesti kiilide hulka veel ka paju-lõunakõrsik. Nende levikut seostatakse otseselt kliimamuutustega [7].

Aeg-ajalt eksib Eestisse ka seni vaatlemata linnuliike, kes kõik aga siin pesitsema ei hakka. 2019. aastal vaadeldi Läänemaal siberi tõmmuvaerast. Kui see vaatlus ametlikult kinnitatakse, saab siberi tõmmuvaerast Eesti linnuliikide nimestiku 391. liik [8].

Ka taimeliike leitakse järjest juurde – viimatistest liikidest avastati 2017. aastal lõuna poolt Eestisse levinud ovaalne kuldkann [9].

                                                                                                                                       
___________________________________

[1] K. Sobak. Hiljutised muutused päevaliblikate areaalides ja nende põhjused kliimamuutuste valguses. Tartu Ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituut, zooloogia osakond, entomoloogia õppetool. Bakalaureusetöö. Tartu, 2014.

[2] U. Timm, T. Maran. Kui palju on muutunud imetajate fauna Eestis? Eesti Loodus 3/2020, lk 12–21.

[3] Eesti terioloogia selts. Eesti šaakalid on pärit Kaukaasiast. Eesti Loodus 12/2015, lk 6.

[4] J. Remm, O. Kalda, H. Valdmann, E. Moks. Eesti imetajad. Liikide tundmaõppimise teejuht. Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituut. Tartu, 2015.

[5] A. Truuverk, Uus liblikaliik Eestis

[6] A. Truuverk. Eesti on saanud putukaseltsi võrra rikkamaks! Eesti Loodus 10/2019, lk 72–73.

[7] M. Mägi. Eestist leiti sel aastal juba teine uus kiililiik.

[8] Linnuvaatleja. Uus linnuliik: Läänemaal nähti siberi tõmmuvaerast. Eesti Loodus 10/2019, lk 6.

[9] R. Hanson. Kas tõesti sõnajalaõis? Ei, botaanik leidis uue kuldkanniliigi. Tartu Postimees, 2017.