Inimese kaasabil uutesse elupaikadesse tungivad võõrliigid on üleilmne probleem. Need tulnukad võivad oluliselt rikkuda kohaliku looduse tasakaalu, kahandada liigirikkust, mõjutada majandust ja ohustada ka inimeste tervist.

Võõrliikideks nimetatakse liike, kes on levinud väljapoole oma looduslikku levikuala inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil. Samas ei peeta võõrliikideks kliimamuutuste tõttu oma looduslikku levilat laiendavaid liike. Võõrliik on seega inimese abil uude kohta toodud liik. Enamasti pöörame rohkem tähelepanu uute liikide saabumisele ja vahel eeldame, et kauem olnutega on loodus juba omal moel kohanenud. Siiski on endiselt võõrliigid ka kõik need, kes on Eestisse toodud juba ammu. Nt on Eestis tulnukliigiks teekummel, kuigi tema leidumist on meil on kirjanduses märgitud juba 1777.aastal.

Varasematel aegadel, kui võõrliikide tekitatavat kahju ei osatud veel karta, asustati liike sageli looduse rikastamiseks: selleks et inimene lihtsa vaevaga loodusest rohkem kasu saaks. Nii on meie metsadesse toodud näiteks kährikkoer, kelle nahka peeti väga väärtuslikuks.

Inimene levitab liike uude kohta ka neid tahtmatult transportides: mõni liik satub juhuslikult kaasa kaupade veo või inimeste reisimise käigus. Nii levivad viljasaagiga koos umbrohuseemned, suurte kaubakonteineritega erisugused taime- ja vahel ka loomaliigid, laevade ballastvees ja laevade külge kinnitunult veeliigid ning riiete, jalatsite ja autorehvide külge kinnitunult taimeseemned.

Invasiivne võõrliik

Uues asukohas väga edukalt paljunevad ja oma levikut jõudsalt laiendavaid võõrliike nimetatakse invasiivseteks ehk probleemseteks võõrliikideks. Loodusesse sattunud ja ellu jäänud liikidest 1% muutub invasiivseks. Invasiivseid võõrliike hinnatakse suuruselt teiseks elurikkuse ohustajaks elupaikade kao ja killustumise järel. On leitud, et 17. sajandil alguse saanud liikide väljasuremise põhjus on peaaegu 40% juhtudest olnud seotud võõrliikidega. Enamik võõrliikide põhjustatud väljasuremisi on aset leidnud saartel, kus kohalikud liigid ei ole kohastunud kiskjate ja kiirete keskkonnamuutustega. Mandritel on võõrliikide mõju väiksem. Võõrliigi mõju võib olla kiire või avalduda tasahilju. Kui võõrliik kannab kohalikele liikidele ohtlikku haigust, kuid ise selle käes ei kannata, avaldub tema negatiivne mõju üsna pea. Just niimoodi on juba mõnda aega laastanud Euroopa kohalikke vähipopulatsioone vähikatk, mille on sisse toonud võõrvähid. Sagedamini on mõjud siiski aeglasemad ning sel juhul on meil võimalik midagi ette võtta. Konkurents toidu või elupaikade pärast kestab sageli aastaid, enne kui üks liik hakkab selgelt teise üle domineerima. Samas on oht, et me ei pruugi võõrliigi mõju kohe märgata. Eri liigirühmade levikut ja invasiivsust märkame väga erinevalt. Karuputketihnik hakkab kaugelt silma, ent vees või mullas toimuv jääb meile varjatuks, kuigi mõju võib seal olla väga suur.

Võõrliikide mõjud majandusele

Lisaks ökoloogiliste ohtudele võib võõrliikidega kaasneda märkimisväärne kahju majandusele. Mõne aasta eest tehti võõrliikide põhjustatud majandusliku kahju arvutus EL riikide kohta, kus on teada u 12 000 võõrliiki, kellest invasiivsed on u 1500. Kahju mõõdeti võõrliikide tõttu vähenenud saagi ja nende tõrjeks tehtud kulutuste põhjal. Hinnanguliselt kaotab EL võõrliikide tõttu u 12 miljardit eurot aastas.

Võõrliigid Eestis ja nende tõrje

Tänapäeval ei ole lubatud võõrliike loodusesse lasta peaaegu üheski riigis, kaasa arvatud Eestis. See ei tähenda, et me ei saa endale lubada ilutaimi, lemmikloomi ega põllukultuure. Neid saab kasvatada põllul, koduaias või toas, kuid kasvataja kohustus on tagada, et sellised liigid ei leviks edasi loodusesse. Lemmiklooma ei tohi lasta omapäi jalutama. Kui mõni aiataim hakkab väga usinalt aias levima, siis tuleb teda hoolega piirata. Hoolimata sellest avastatakse kahjuks igal aastal Eesti loodusest uusi võõrliike. Praeguseks on Eesti loodusest avastatud ligikaudu tuhat võõrliiki, kellest 76% on õistaimed.

Kõigi võõrliikide tõrje ei ole mõeldav ega vajalik, keskenduda tuleb kõige probleemsematele liikidele. Parim on tõrjet alustada võimalikult vara, et kulud oleksid madalaimad ja saadav kasu suurim. Eestis on seni võõrliikidest laialdaselt tõrjutud vaid invasiivseid karuputkeliike. Märksa tagasihoidlikumalt on püütud piirata signaalvähki, ameerika naaritsat, verevat lemmmaltsa, kurdlehist kibuvitsa ja suurt läätspuud.

Täismahus artikkel Eesti Looduse 2019 märtsikuu numbris lk 16–23

Autor: Merike Linnamägi

Loodusveebile toimetanud: Reigo Roasto