Kes on võõrliik ja miks ta on ohtlik?

Arvestuslikult on võõrliikide tekitatud majanduslik kahju Euroopa Liidus 12 miljardit eurot aastas

 

Pesukaru jõe ääres
OHTLIK MEIE LOODUSELE. Pesukaru on invasiivne võõrliik, kelle Eestisse asumist tuleb igati vältida. 

 

Võõrliik on liik, kelle inimene on meelega (ilutaimeks, karusnaha tarbeks) või kogemata (laevade pilsiveega) viinud välja tema harilikust levikualast. Uuele levilale ei oleks liik omal jõul (kliimast põhjustatud muutuste tõttu või hoovuste kantuna) jõudnud.

 

Kui taimede puhul loetakse Eestis kokkuleppeliselt võõrliikideks liike, kelle inimene tõi Eestisse pärast 18. sajandi keskpaika, siis teiste liikide puhul on selliseks piiriks märgitud 19. sajandi lõpp. Varem Eestisse toodud liigid on meil kohanenud (naturaliseerunud) ning kohalikud liigid ja kooslused nende kohaolekuga teatud määral leppinud. Teatud liikide puhul on keeruline öelda, kas nad on võõrliigid, sest nende Eestisse jõudmise viis on teadmata.

 

Mitte kõik, kuid siiski mõned võõrliigid võivad muutuda ka suureks nuhtluseks. Sel puhul kehtib nn kolme kümne reegel, mis näitlikustab sissetoodud liigi tõenäosust muutuda invasiivseks: ligikaudu 10% sissetoodud liikidest jääb uues piirkonnas elama, neist omakorda 10% naturaliseerub ehk hakkab ka paljunema ja viimastest omakorda 10% võib muutuda probleemseks ehk invasiivseks.

 

Invasiivsus on võime ohustada inimesi, teisi liike või terveid ökosüsteeme, tekitades majanduslikku, tervise- või keskkonnakahju. Invasiivsed võivad olla ka pärismaised liigid, kuid eriti ohtlikud on invasiivsed võõrliigid, kelle suhtes ei ole pärismaistel liikidel kaitsekohastumisi välja kujunenud. Sageli on aeg võõrliigi uude kohta jõudmise ja invasiivsuse ilmingute vahel väga pikk, mõnikord lausa sadakond aastat. Näiteks verev lemmmalts leiti Eesti loodusest esimest korda 1939. aastal, kuid invasiivsuse märgid hakkasid ilmnema alles kümmekonna aasta eest.

 

Võõrliikide ohtlikkus seisneb nende sisenemises kohalikku toiduahelasse ning kohalike liikidega toidu ning elupaiga pärast konkureerima hakkamises. Invasiivsed liigid on enamasti väga agressiivsed ja tõrjuvad looduslikult levivad liigid elupaigast välja. Samuti võivad nad olla kohalikele liikidele (ka inimesele) toksilised või patogeensed (haigusi tekitavad) või siis kanda edasi patogeene ja parasiite.

 

Võõrliigid ohustavad kohalikku liigirikkust. Näiteks võib kohalikule liigile lähedane võõrliik esimesega hübridiseeruda, muutes ning nõrgendades seeläbi kohaliku liigi populatsiooni. Invasiivsed võõrliigid on elupaikade hävimise ja killustumise kõrval üks kõige olulisem liigirikkust vähendav tegur. On leitud, et 17. sajandil alguse saanud lindude väljasuremise põhjus on peaaegu 40% juhtudest olnud seotud võõrliikidega [1]. Kõige enam on lindude väljasuremist põhjustanud kassid, rotid ja kitsed. Ka teistes liigirühmades on trend sarnane ja võõrliigid üheks suurimaks ohuks eluslooduse säilimisele ja probleeme põhjustavad näiteks ka väikekiskjad, roomajad, veised, erinevad taimed.

 

Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) on koondanud teabe 100 maailma suurima mõjuga võõrliigi kohta ning sellesse kuulub esindajaid kõikidest elustikurühmadest. Suurim võõrliikide mõju avaldub eraldatud kooslustes, näiteks saartel, kus kohalik elustik on kitsalt spetsialiseerunud ega ole harjunud võõraste vaenlastega. Tavalised inimkaaslejad liigid nagu sead, rotid ning kassid on kohalikku liigirikkust dramaatiliselt vähendanud näiteks Uus-Meremaal, Madagaskaril ning Hawaiil [2]. Eestis nii dramaatilisi juhtumeid ei ole, kuid ka meie pärismaine euroopa naarits on suuresti just tema võõrliigist sugulase, ameerika naaritsa tõttu loodusest välja surnud. Tänaseks on suurte jõupingutustega loodud Hiiumaale uus asurkond.

 

Taimedest on tuntuimad invasiivid Eestis suured karuputked – Sosnovski karuputk ja hiid-karuputk. Nende liikide riiklik tõrje algas juba 2005. aastal ning praeguseks on nende levik kontrolli all. Karuputke kolooniate üldpindala on stabiliseerunud, ning paljud kolooniatest on pideva tõrje tõttu nõrgestatud ja hääbumas.

 

Selgrootututest loomadest on tuntuim invasiiv näiteks agressiivne hispaania teetigu ning veeloomadest võõrvähid (signaalvähk, marmorvähk, ogapõskne vähk). Mudilad (kaugida unimudil ja ümarmudil) on vähenõudlikud, kiiresti paljunevad ja vastupidavad kalad, kes on meie vetes paiguti juba massilised ning kellest on ilmselt võimatu vabaneda [3]. Võõrvähkidega on Euroopasse toodud kohalikke vähipopulatsioone laastav vähikatk.

 

Lisaks ökoloogiliste ohtudele võivad võõrliigid põhjustada ka olulist majanduslikku kahju. Arvestuslikult tekitavad võõrliigid majanduslikku kahju Euroopa Liidus 12 mld eurot aastas, mis on suurem kui nt Eesti 2020. aasta riigieelarve [4]. See on siis koond vähenenud tootmisest näiteks metsanduses, põllumajanduses ja vesiviljeluses, otsestest tõrjekuludest aga ka näiteks meditsiinikuludest mis inimestele ohtlike võõrliikide põhjustatud. Kanadast on teada, et võõrliikidest tulenev majanduslik kahju on ainuüksi metsandussektoris 20 mld dollarit (sellest lõviosa kulub mardika Agrilus planipennis tõrjeks), lisaks 7 mld dollarit kahju vee võõrliikide ning 2,2 mld dollarit kahju põllumajandusssektori võõrliikide tõttu [5].

 

Eestis on registreeritud kokku 1001 võõrliiki, kuid kuna seni on puudunud võõrliikide süstemaatiline seire ja inventuurid, võib nende hulk olla isegi üle kahe tuhande. Võõrliigid jaotatakse oma ohtlikkuselt neljaks: invasiivsed, potentsiaalselt invasiivsed, mitte-invasiivsed ning määratlemata staatusega. Eestis teadaolevatest võõrliikidest loetakse invasiivseks 65 ja potentsiaalselt invasiivseks 89 liiki; enamiku invasiivsus on määramata.

 

Eestis on keskkonnaministri määrusega kehtestatud meie looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri. Sellesse nimekirja kantud liikide elusate isendite Eestisse toomine on keelatud.

 

Euroopa Liidus kehtib alates 2015. aastast määrus looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta. Selles määruses on kinnitatud nimekiri võõrliikidest, keda ei tohi:

  • Euroopa Liitu importida ega siit trandiidina läbi vedada;

  • pidada, sh suletud tingimustes;

  • aretada, sh suletud tingimustes;

  • vedada, v.a nende hävitamiseks ette nähtud kohta;

  • turustada;

  • kasutada ega vahetada;

  • lubada paljuneda, pidada või kasvatada, sh suletud tingimustes;

  • keskkonda viia ehk loodusesse lahti lasta.

 

Nähtud võõrliikidest tuleks teatada Keskkonnaministeeriumi aadressile alien@envir.ee või lisada need loodusvaatluste andmebaasi.

 

Loe ka: Merike Linnamägi. Sissetoodud loodus: mis see on ja mida sellega teha? Eesti Loodus, 2015, aprill, lk 52–55. http://www.eestiloodus.ee/arhiiv/Eesti_Loodus04_2015.pdf.

 

 

Viimati muudetud: 23.03.2022

 

 

__________________________________________________

[1] M. Linnamägi. Võõrliik: kas edukuse musternäidis? Eesti Loodus. Märts (2019), lk 16–23.

[2] Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni veebileht: https://www.cbd.int/island/invasive.shtml

[3] H. Ojaveer, L. Eek, J. Kotta. Vee võõrliikide käsiraamat. Tallinn, 2018. 

[4] M. Linnamägi. Võõrliik: kas edukuse musternäidis? Eesti Loodus. 3/2019, lk 16–23.

[5] https://www.invasivespeciescentre.ca/invasive-species/