Raske teekond võõrliikide tõrjel: hiid- ja Sosnovski karuputk Eestis?
Süsteemne võõrliikide tõrje sai Eestis alguse kahest karuputkeliigist: hiid- ja Sosnoski karuputkest. Need on meile toodud peamiselt nõukogude ajal silotaimena, kuid on osutunud tülikateks nuhtlusliikideks, keda nüüdseks on tõrjutud juba üle kümne aasta.
Hiid-karuputk ja Sosnovski karuputk on erakordselt võimsa kasvuga, nende seemnetoodang on tohutu (kuni 100 000 seemet taime kohta) ning seemned püsivad mullas idanemisvõimelisena kuni 10 aastat. Väga vastupidava seemne ja võimsa säilitusjuure tõttu on hiid- ja Sosnovski karuputkest üpris tülikas vabaneda. Kui lasta neil häirimatult paljuneda ja kasvada, võivad need liigid hõivata mitmekümne hektari suurusi alasid. Ulatuslikes kolooniates ei kasva enamasti ühtegi teist taimeliiki. Seega on tegu võõrtaimeliikidega, mis tugevasti ohustavad meie looduslikku tasakaalu.
Peale selle on hiid- ja Sosnovski karuputk inimesele ohtlikud, sest nende taimemahl sisaldab aineid, mis koosmõjul päikesega võivad nahale sattudes tekitada ränki põletushaavu. Kui taimemahl satub silma, võib see põhjustada pimedust.
Karuputkesid on tõrjutud üle kümne aasta
Kuna hiid-karuputk ja Sosnovski karuputk on loodusele ja inimesele ohtlikud, otsustati 2003. aastal, et neid tuleb sihipäraselt tõrjuda. Esialgu käivitati tõrje Tartu- ja Viljandimaal. 2006. aastaks oli tõrjetegevus laienenud kogu Eestile, kusjuures seda ei tehtud kõikides kolooniates, vaid umbes 605 hektaril. Alates 2010. aastast on riiklik tõrje hõlmanud kõiki teadaolevaid kolooniaid. Nii oli 2010. aastal üle kogu Eesti kaardistatud ligi 1300 hektarit võõrkaruputkealasid. 2019. aasta veebruaris oli selliseid alasid teada aga umbes 2700 hektarit. Sealjuures on praeguseks hävitatud üle 400 hektari kolooniaid, kuid neid alasid tuleb järjepidevalt jälgida.
Riiklikkus karuputketõrjes on kasutusel kolm meetodit:
käsitsi mürgitamine;
taimede väljakaevamine;
õisikute lõikamine.
Enim levinud on käsitsi mürgitamine glüfosaadil põhineva herbitsiidiga. See on tihti kõige otstarbekam, sest enamasti tuleb tõrjet teha väga paljudel aladel ja üpris lühikese aja jooksul. Järjest on püütud suurendada taimede väljakaevamise kui kõige tõhusama meetodi osakaalu. See moodus on ainuvõimalik veekaitsevööndites, mahepõllumajandusmaadel, õuealadel, lasteasutuste ja mesitarude läheduses ning parim väikestes ja väheste taimedega kolooniates. Õisikuid lõigatakse väga üksikutel juhtudel, sest see nõuab täpset ajastust. Tõrje tegija peab järgima töö- ja ohutusjuhendit.
Peale karuputke võõrliikide on Eestis kanda kinnitanud teisi võõramaiseid taimeliike, kes meie loodust ohustavad, näiteks verev lemmmalts ja kurdlehine kibuvits. Needki vajaksid tähelepanu ja tõrjet, kuid paraku napib riigil raha.
Täismahus artikkel Eesti Looduse 2019 märtsikuu numbris lk 56–60 http://www.eestiloodus.ee/arhiiv/Eesti_Loodus03_2019.pdf
Autor: Eike Vunk
Loodusveebile toimetanud: Reigo Roasto