Kuidas taimed ja loomad saavad eestikeelse nime?

Kuigi nimel on teine tähendus kui nimetusel, ei tehta neil kõnekeeles enamasti vahet. Nimi antakse tegelikule olendile, näiteks koerale Pontu või tammele Viiralti tamm, nimetus on aga üldmõiste, nagu koer või tamm. Eestikeelsed olendinimetused on terminid, mida loovad või korrastavad terminikomisjonid, näiteks eestikeelsete linnunimede komisjon, botaanika terminoloogia komisjon jpt.

Teaduslikult kirjeldatud taksonile, näiteks liigile, antakse teaduslik ehk nn ladinakeelne ainukordne nimetus. Teaduslik nimetus avaldatakse koos liigikirjeldusega ning see koosneb perekonnanimetusest ja liigiepiteedist. Teaduslikud ja ladinakeelsed nimetused pole tegelikult päris sama tähendusega. Teaduslikud olendinimetused on kirjutatud küll ladina keele nõuete kohaselt, ent paljud neist on tegelikult kreeka päritolu sõnad või tulenevad muukeelsetest isiku-, koha- ja muudest nimedest. Peale teaduslike ladinakeelsete nimetuste on olemas ka ladinakeelsed tavanimetused, mida on tarvitatud enne teadusliku nomeklatuuri loomist ja on käibel praegugi.

Teaduslike taime- ja loomanimetuste paneku lähtealus on rahvusvahelised koodeksid. Internetis on kättesaadav nii rahvusvaheline vetikate, seente ja taimede nomeklatuuri koodeks kui ka zooloogianomenklatruuri koodeks.

Peale teaduslike nimetuste on paljudel taimedel, loomadel ja seentel omakeelsed nimetused. Kui on kinnitatud sellise nimetuse vastavus teadusliku nomenklatuuri taksonile, ongi tegemist teadusliku rahvuskeelse nimetusega. Rahvusvahelised koodeksid ei määra aga norme teaduslike rahvuskeelsete nimede loomise ega muutmise kohta. Nimetamine tugineb üldkeele reeglitele ning omakeelse teadusliku terminiloome tavadele. Peale keele üldnormide on nimetamisel oluline koht ammu kujunenud tavadel.

Eestikeelne rahvapärane nimetus on olemas suuremal osal taimedel, seentel ja loomadel, kellega on eestlased iga päev kokku puutunud ja keda on osatud eristada. Omakeelsed nimetused on olemas kõigil Eestis elavatel lindudel, kaladel, imetajatel, sammaldel ning enamikul soontaimedel. Putukatele ja seentele on nimetusi pandud ebaühtlasemalt. Osa elustikurühmade puhul ei ole aga vähimatki lootust ega mõtet luua omakeelseid teadusnimetusi kõikide liikide kohta. Sellistes rühmades on mõtet panna nimetused eelkõige liikidele või isegi pigem perekondadele, kellega puutume mingil põhjusel kokku, kasvõi filmimaailma või kirjanduse kaudu.

Eesti linnunimetuste komisjoni töö põhieesmärk on anda igale maailma linnuliigile eestikeelne nimetus. Samas eestikeelseid taimenimetusi antakse aga vajaduspõhiselt. Uusi nimetusi vajavad eelkõige tõlkijad, toimetajad, ajakirjanikud, taimemüüjad ja –kasvatajad, botaanikaaiad, üliõpilased, botaanikud ja teised, kes tegelevad kutsetöös taimedega.

Nimetuste muutmise põhjusi. Enamasti on teaduslikud olendinimetused pandud esmateadmiste põhjal, üksiti tuginedes seni nimetatud liikide nimetustel: eri liikidele ei saa panna samasugust nime. Nimetused võivad aja jooksul osutuda aga ekslikuks. Eestikeelseid olendinimetusi tuleks muuta siiski nii vähe kui võimalik, ent siiski vajaduse järgi. Samamoodi kui kogu keel areneb ka olendite nimetamine, olgu põhjuseks siis süstemaatikute töö või muutunud arusaamad. Kui muuta kasvõi üks nimetus, võib tekkida vajadus teha muutusi alates botaanika- või loomaaia nimesildist kuni seaduste tekstideni. Botaanikud on jäänud seisukohale, et taimenimetusi on mõtet põhjalikumalt muuta siis, kui koostatakse uut taimemäärajat või muud olulist käsiraamatut. Taimenimetustel on niivõrd palju kasutajaid, et juhuslik nimemuutmine tekitaks üksnes segadust.

Äärmuslik konservatiivsuse näide on aga farmaatsia, kus droogide nimetusi kirjutatase senini samamoodi nagu 18. sajandi keskel. See tagab ühese mõistetavuse.

Eestikeelsete olendinimetuste andmebaase:

Täismahus artikkel Eesti Looduse 2019 detsembrikuu numbris lk 16–21

Autor: Toomas Kukk

Loodusveebile toimetanud: Reigo Roasto