Võõrliikide tõrjumine

Praegu korraldatakse üleriigiliselt karuputke võõrliikide ja vereva lemmmaltsa tõrjet

Autor: Pajuste
SOSNOVSKI KARUPUTK. Üksikuid sosnovski karuputke isendeid on lihtsam tõrjuda kui suuri kolooniaid. Autor: Margo Pajuste

 

Võõrliikide vastu võitlemise tõhusaimad meetmed on võõrliikide varajane avastamine, sellekohase teabe kiire levitamine ning võõrliigi kiire hävitamine leviku algstaadiumis.

 

Kuid kui liik on juba nii laialt levinud, et tema hävitamine ei ole enam võimalik, tuleb kasutusele võtta ohjamismeetmed. Need on kas letaalsed (surmavad) või mitteletaalsed füüsilised, keemilised või bioloogilised meetmed, mida rakendatakse võõrliigi hävitamiseks või tema populatsiooni piiramiseks [1]. Looduskaitseseaduse alusel korraldab loodusesse sattunud võõrliigi isendite arvukuse reguleerimist Keskkonnaamet. Praegu korraldatakse Eestis kahe liigi – karuputke võõrliikide (hiid- ja sosnovski karuputke) ning vereva lemmmaltsa – tõrjet. Nimetatud on agressiivsed võõrliigid, kelle levikut on aga veel võimalik piirata ja loodusest eemaldada. Vesikeskkonnast võõraid kala- või vähiliike välja püüda on palju keerulisem, kui mitte praktiliselt võimatu. Karuputked on ohtlikud ka inimese tervisele.

 

Eestis alustati karuputke riikliku tõrjega 2005. aastal ning 2011. aastast põhineb see ohjamiskaval. Kui esimesel aastal koguti andmeid ja tehti tõrjet lokaalselt, siis 2006. aastal laieneti sõltumata maa omandist ja sihtotstarbest üle kogu Eesti. 2021. aasta tehti tõrjet juba ligikaudu 2500 hektaril [2]. Kuna karuputke tõrjet on tehtud üle kümne aasta, on praeguseks juba märgata kolooniate elujõulisuse vähenemist. Seda võib lugeda väga edukaks, kuna ilma tõrjetöödeta oleks karuputke leviku pindala praeguseks hinnanguliselt 7000 hektaril [3], Lätis on pindala hinnanguliselt ca 10 000 ha. 2021. aasta lõpu seisuga oli hävinuks määratud 622 hektarit ja ligikaudu kolmandik tõrjes olevatest kolooniatest on hävimise piiril[2].Sõltuvalt karuputkekoloonia suurusest valitakse ka tõrje meetod. Väiksemate ja üksikute taimedega alade puhul soovitatakse taimede välja kaevamist. Suuremate kolooniate puhul tehakse käsitsi mürgitamist [4]. Karuputkega võitlemisele aitaks kaasa, kui eramaadel asuvate väiksemate koguste karuputkede vastutaks maaomanik ise. Meeles aga tuleb pidada, et putke mahl on mürgine ning võib tekitada koostoimel päikesevalgusega põletusville. Seetõttu tuleb hoiduda mahla kokkupuutest nahaga ning ka kindad tuleks pärast töö lõpetamist korralikult pesta [5]. Aastatel 2005–2009 kulus karuputkede tõrjeks enam kui 20 miljonit krooni (ligikaudu 1,32 mln eurot) [6]. 2010. aastast on Keskkonnaamet töid tellinud riigihanke alusel, mis on tõrje hinna alla viinud ning 2021. aastal oli eelarve ligi 400 000 eurot [7]. Praegu rahastatakse karuputke tõrjet riigieelarvest. 

 

2018. aastal kinnitati vereva lemmmaltsa ohjamiskava. Kuigi ilus lill, ohustab tema kiire levik kohalikke liike. Verev lemmmalts on teadaolevalt levinud ligikaudu 200 hektaril, kuid tõenäoliselt on teda laiemalt. Vereva lemmaltsa leviku piiramine on lihtsam kui karuputkel: temast saab vabaneda taimi kitkudes (rohides, niites, karjatades, aga ka keeva veega töödeldes). Lemmmaltsa tõrjega alustati 2018. aastal ning esialgu tehakse seda talgute korras, vabatahtlike või üldkasuliku töö tegijate abiga. Aastateks 2019–2023 planeeritakse ohjamiskava alusel tõrjeks ja sellega seotud tegevusteks kokku ligikaudu 35 000 eurot.

 

Võõrliikide levimise vältimine

Parim viis võõrliikide leviku vältimiseks on neid mitte Eestisse tuua – see kehtib nii imetajate, lindude, kalade kui ka selgrootute ning taimede kohta. Siinkohal on suur vastutus ka üksikisikul: võõrliike tahtlikult või tahtmatult Eestisse ei tuua või siin lahti ei lasta ei tohi, ka oma lemmikloomi ei tohi loodusesse vabaks päästa, kuigi nad (nagu ilukõrv-ilukilpkonn) võivad Eesti soojematel talvedel ilusasti hakkama saada. Ka kalapüügil söödana kasutatavad võõramaised vihmaussid ja söödakalad võivad sattuda loodusesse ning seal püsima jääda.

 

Aiaomanikud peaksid eelistama kodumaiseid liike või siis tagama, et komposti, aiajääkidega või muul viisil ei satuks loodusesse võõrad liigid. Võõra liigi kasvatamisel tuleb esmalt veenduda, et teda pole keelatud võõrliikide nimekirjas. Välismaalt toodud taimedel tuleb kontrollida juurt ning mulda ning veenduda, et kaasa ei ole toodud haigusi või kaasnevaid loomi.

 

Istutusmaterjaliga on Eestisse toodud näiteks hispaania teetigu, kellest vabanemine on nüüd ilmselt võimatu. Tõrjeks soovitatakse teod kokku koguda ning keeva veega üle valada [8], kuid on olemas ka keemilisi tõrjevahendeid. Kõige lihtsam oleks kontrollida aeda toodavat mulda ning luua tingimused, mis on tigude paljunemiseks ebasoodsad (tuhk, multšitud muru, maa kündmine). Kui tigu aias juba olemas siis oluline on tõrje või tigude korjamisega alustada kohe kevadel, selleks et kätte saada võimalikult palju tigusid enne nende sigimist, nii saab hilissuvist teouputust ära hoida.

 

Lisainfo: Vee võõrliikide käsiraamat ning Maismaa võõrliikide käsiraamat.

 

 

Viimati muudetud: 17.03.2022

 

 

__________________________________________________

[1] EL määrus looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014R1143&from=ET

[2] Roasto, R jt. 2020. Eesti looduse kaitse aastal 2020. Keskkonnaagentuur. Tallinn.

[3] Vunk, E. 2019. Raske teekond võõrliikide tõrjel: hiid- ja Sosnowski karuputk Eestis. Eesti Loodus 3/2019. Lk 56-60 - http://www.eestiloodus.ee/arhiiv/Eesti_Loodus03_2019.pdf

[4] Holm, B. 2010. Karuputke (Heracleum) võõrliikide ohjamiskava. MTÜ Pärandkoosluste kaitse ühing. Tartu. 

[5] Keskkonnaamet. 2019. Karuputke võõrliikide tõrje- ja ohutusjuhend.

[6] Holm, B. 2010. Karuputke (Heracleum) võõrliikide ohjamiskava. MTÜ Pärandkoosluste kaitse ühing. Tartu. 

[7] Keskkonnainvesteeringute keskus - https://kik.ee/et/projekt/voorliikide-torje-2019-aastal

[8] Voldik: Võõrliik lusitaania teetigu. Tartu keskkonnahariduse keskus