Eesti Terioloogia Selts koostöös MTÜ-ga „Aasta Loom“ ja paljude teiste organisatsioonide ning vabaühendustega on Eestis 2026. aasta loomaks valinud siili. Täpsemalt siilid, sest siile elab Eesti alal kaks liiki: harilik siil ja kaelussiil. Siili aasta raames soovib Keskkonnaagentuur kaasata vabatahtlikke, et kaardistada siilide levikut ja elupaiku kõikjal Eestis.
Meie rahvuseepose kangelase, Kalevipoja nõunik vajab rohkem tähelepanu, kuna ta käpp ei käi enam hästi ja siis ei käi hästi ka meie endi käsi, sest siil on linnakeskkonna elurikkuse indikaator. Siili heaolu näitab ka inimesele elamisväärse keskkonna olemasolu.
Rahvusvaheline Looduskaitseliit IUCN on hariliku siili hinnanud ohulähedasse (Near threatened) kategooriasse, kuna liigi arvukus on languses. Peamiste ohtude ja põhjustena arvukuse languseks tuuakse välja sobivate elu- ja varjepaikade kadu, keskkonnamürkide kasutamist (nii otsemõjuna siilidele kui ka nende toidu, putukate kadumisena), tihenevat maantee- ja tänavaliiklust ja samas siilide liikumistakistuste tihenemist, aga samuti siilide vigastusi ja hukkumist aiamasinate ja koduloomade tõttu.
Eestis ei ole aga meie kahe siili liigi levik väga hästi kaardistatud, sest andmed on lünklikud. Samuti ei ole peaaegu üldse andmeid siilide arvukuse kohta. Just need on põhjused, miks oleme Keskkonnaagentuuris algatanud sel aastal eraldi siilide kohta andmete kogumise kampaania.
Igaüks saab anda oma panuse aasta looma tegevustesse, registreerides kohtumised siiliga Loodusvaatluste nutirakenduse või PlutoF GO äpiga.
Lingid
- Harrastusteaduse projekt: 2026. aasta looma siili vaatluste kogumine
- Loodusvaatluste nutirakenduse kasutamisjuhend
- PlutoF GO nutirakenduse kasutamisjuhend
MÄÄRAMINE
Eriti oluline on, et kui märkad siili, prooviksid teha temast foto nii, et näha oleks tema nägu, sest just näopiirkonnas asuvad eri liikide eristamiseks vajalikud tunnused. Kui liiki siiski määrata ei õnnestu, tasub vaatlus ikkagi edastada, sest ka üldine teave siilide leviku kohta on väga vajalik.
Harilik siil (Erinaceus europaeus)
Hariliku siili määramistunnuseks on heledam karvkate, mis värvuselt on hallikas, pruunikas või beežikas ja enamikel loomadel on koonust silmadeni ulatuv tumedam/must vööt. Kõhualune on harilikul siilil väga varieeruv, esineb nii tumeda, halli, laigulise kui ka pruunika/beežika karvkattega siile.
Kaelussiil (Erinaceus roumanicus)
Kaelussiili kõige iseloomulikum määramistunnus on tumedam karvkate näo piirkonnas ning silma alt lõua suunas kulgev, mõnikord raskesti märgatav, valge triip. Liiginimi kaelussiil tuleb faktist, et sellel siili liigil on kael ja rindmik valge karvkattega. Tavaliselt on kaelussiili okkad ka natuke tumedama tooniga, kuid, et liigis kindel olla, peab isendile otsa vaatama.
SIILIDE ELUVIIS JA SIILISÕBRALIK AIAPIDAMINE
Mida siil sööb?
Siilid on putuktoiduliste loomade hulka kuuluvad imetajad, kes tegelikult ei toitu vaid putukatest, aga söövad heal meelel ka vihmausse ja tigusid ning kui leiavad mõne hukkunud looma või linnumuna, ei ütle ära ka sellest. Siilid on aiapidajale head abimehed, sest hoiavad nt tigude arvukuse kontrolli all. Kuigi vanasti oli kombeks anda siilidele piima, siis tänaseks on teadlased välja selgitanud, et siilil on laktoositalumatus ja seepärast ei tohi piima siilile anda. Siili jook on vesi, mida võiks aias madala servaga nõudes põõsaste alla mitmele poole paigutada. Kui on soovi siilidele aias lisatoidust anda, siis sobib hästi nt kassikrõbuskite põõsaste alla laiali poetamine.
Pesad ja talvitumine
Siil on tagasihoidlik ja mitte väga vilgas ööloom ning tema aastaring on täis ohte. Aasta jooksul peab siil rajama või leidma vähemalt kolme eri tüüpi pesa: talvitumis-, poegimis- ja päevavarjepesa. Talveks, Eestis umbes oktoobrist aprillini, peab siil leidma endale kuiva ja hea külmaisolatsiooniga nn talvitumispesa, kus veeta talveuni. Sel ajal hukkuvad mitmed siilid seetõttu, et pesa saab mõnel sulapäeval üle ujutatud ja loomad upuvad unest ärkamata. Siin saab aiapidaja siili väga hästi aidata: tuleb leida aias kõrgem koht, kuhu vesi kokku ei kogune, kuhu ei saa hästi ligi ka nt aias lahtiselt liikuv koer ja mis oleks ka tuulevarjus ning riisuda sügisesed lehed just sinna kuhjaks. Nende alla, peale ja vahele võib panna ka mõningaid oksaraagusid ja ongi siilile ideaalne talvekorter rajatud.
Kevadine sigimisaeg
Kevadel on siilidel vaja kiiresti talvitumisega kaotatud kehakaalu kasvatada, sest ees ootab kiire paaritumine ja emasiilidel sellele järgnev poegimine. Enne on aga vaja leida poegimispesa, kus tuua ilmale 5-7 pehmete ja valgete okaste ning kinniste silmadega abitut pojakest. Muuseas, kui muidu ei ole siilid väga jutukad ja pobisevad või puhisevad vaid omaette, siis väikesed siilipojad võivad vägagi kõvahäälselt vilistada kui emasiili parasjagu silmapiiril pole. Sel perioodil, aprillist juunini peaks aias toimetamisel jälgima, et sellised siilihammustajad, nagu trimmerid, niidukid ja koerad ei tegutseks kõikjal, eriti varjulistes aiapiirkondades, nagu kuuritagused, põõsastikud jms, et siilidele jääks ka ruumi, kus leida kaaslane, pidada pulmi ja toita oma peret.
Varjepaigad ja ohud aias
Suve jooksul peab siil, kes tegutseb vaid öösiti, leidma omale varjepaiga terveks päevaks, mil toimetab inimene ja tema lemmikloomad. Sellised varjepaigad on nt mitmete abihoonete põrandaalused, terrasside alused, aga ka aianurka jäetud oksakuhilad vms, mida ei ole alati mõistlik korrastustuhinas aiast ära kaotada. Siilile sobivad hästi lopsakate ja suureleheliste taimedega peenrad ja aiaservad, sh eriti nt köögiviljapeenrad. See ei tähenda, et aias ei tohiks olla muru ega selle niitmist. Leidkem lihtsalt nende alade vahel tasakaal. Ja laskem robotniidukid muru näksima päeval, mitte öösel ning kindlas murupiiris põõsastest eemal. Kindlasti hoidkem aga aiast eemal igasugused keskkonnamürgid, sh ka nö kahjurimürgid, sest enamik neist ei mõju halvasti vaid kahjuritele, aga ka neist toitujatele või läbi keskkonna isegi ka inimestele endile.
Kaasrahastanud Šveitsi riik majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamiseks Euroopa Liidus