Kasetriibikuid nähakse looduses harva nende väikese suuruse ja varjatud eluviisi tõttu, mistõttu on iga vaatlus hindamatu teave.
Pisiimetajate seiret tehakse tavaliselt augustist oktoobrini, mil nende arvukus ja tabamise edukus on kõige suurem. Samas III kaitsekategooriasse kuuluva kasetriibiku (Sicista betulina) aktiivsus ja liikuvus on sel perioodil juba suhteliselt madal, kuna nad on selleks ajaks ennast rasva söönud ja liiguvad seetõttu ka vähem. Kasetriibik on aktiivsem aprilli lõpus ja mais, peale pikast talveunest ärkamist ning seetõttu ka tabamise tõenäosus suurem. Seega me päris täpselt ei teagi, kui tavaline või haruldane kasetriibik meil on.
Kasetriibiku levikuandmete kogumine on jõukohane kõigile. Selleks on vaja plastikpudelit, labidat ja natuke kannatust. Kuidas kasetriibikut nende vahendite abil püüda, loe allpool olevast peatükist “Kuidas püüda?”. Edasta oma vaatlused Loodusvaatluste nutirakenduse või PlutoF GO äpi kaudu. Vaatlusele lisa kindlasti ka foto.
Olulised lingid
- Harrastusteaduse projekt: Kasetriibik – harilik või haruldane?
- Kasetriibiku vaatluste kogumine 2025 juhend (pdf)
- Loodusvaatluste nutirakenduse kasutamisjuhend
- PlutoF GO nutirakenduse kasutamisjuhend
MÄÄRAMINE
Kasetriibik (Sicista betulina) on näriliste seltsi kuuluv pisiimetaja, kes on Eestis ainus hüpiklaste esindaja. Kasetriibik on oma kollakashalli karvkatte ja musta seljajoonega väga sarnane juttselg-hiirele. Erinevalt juttselg-hiirest on kasetriibiku iseloomulikuks tunnuseks väga pikk saba - see on pikem kui ta ise. Kehapikkus on 6–8 cm, sabapikkus 8,5–10 cm.
Lisaks on kasetriibik juttselg-hiirest palju väiksem, lõhestumata ülahuulega ning seljatriibuga, mis ulatub üle pealae peaaegu silmade vahele välja.
Elupaik
Elab niiskemates lopsaka taimestikuga elupaikades nagu metsaservad ja lagendikud, sooservad, veekogude kaldaalad, koduaedade metsikumad osad. Naadi, angervaksa, mets-harakpuke ja põdrakanepi kasvukohad näivad kasetriibikule hästi sobivat.
Levik
Eestis elab hajusalt peaaegu kogu mandril. Saartel seni leviku kohta info puudub.
KUIDAS PÜÜDA?
Kasetriibikute püügiks on kõige efektiivsem kasutada püünisauke.
Võta 1,5 või 2 liitrine plastpudel ja lõika maha pudeli põhi. Kork jäta pudelile peale, keera seda vaid veidi lahti, et vesi saaks sealt välja imbuda.
Pudelisse pane natuke kuiva saepuru või kulu (heina), mis imaks niiskust ja vähendaks loomade hukkumise riski. Pudelisse võiks panna ka tükk kurki või õuna, mille söömisel saavad pisiimetajad oma janu kustutada.
Vali lopsaka taimestikuga asukoht ja kaeva pudel kuni servani maasse.
Võimalusel painuta kõrgemad taimed või pane lehtedega murtud oks püünise kohale. See aitab ka väiksema vihma vastu.
Püünisaugud on soovitatav kaevata 10 m tagant ja neid võiks olla ühes elupaigas vähemalt 5, aga kui on rohkem viitsimist mässata, siis kuni 10.
Püügiks sobib kuiv ilm. Vihma korral võivad loomad pudelis märjaks saada ja hukkuda.
Püünisesse jäänud liikidest tee fotod ning esita need koos vaatlusega. Iga liigi kohta tee eraldi vaatlus!
Püügiga sobib alustada perioodil kui naat, angervaks ja põdrakanep on kiiresti kasvama hakanud. Sel ajal on päevased õhutemperatuurid juba piisavalt kõrged, et kasetriibik saaks aktiivselt toimetada.
Püünispudeleid tuleb kontrollida nii hommikul kui ka õhtul. Karihiired võivad sattuda pudelisse päeval ja selleks, et nad ööga janusse ja nälga ei sureks, tuleks pudelid õhtul üle vaadata. Kasetriibikut jahe öö ei sega – ta jääb pudelis magama.
Kui plaanid püüda korduvalt, saab korra sisse kaevatud auke korduvalt kasutada. Püügi vaheaegadel saab pudelid teistpidi aukudesse asetada, et vältida augu kinni vajumist. Sellisel juhul on soovitav püüniste asukohad looduses märgistada, sest kiire rohukasvu korral on pudeleid juba nädala pärast raske leida.
Loe, kuula, vaata
Kaasrahastanud Šveitsi riik majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamiseks Euroopa Liidus