Talvituvate nahkhiirte vabatahtlik seire 2025

Juba kolmanda aastat ootab Keskkonnaagentuur koostöös Eesti Terioloogia Seltsiga (ETS) huvilisi osalema vabatahtlikus seires ning edastama infot talvituvate nahkhiirte kohta.

Keldris talvituvad nahkhiired on leidnud endale turvalise paiga. Foto: Mareile Michelson

 

Miks osaleda? 

Vabatahtlikus seires osalemine aitab õppida tundma liike ning annab võimaluse igaühel panustada oma kodupiirkonna looduse uurimisse ja selle hea käekäigu tagamisse. 

Nahkhiirte vabatahtliku seire eesmärkideks on: 

  • talvituvate nahkhiirte liikide leviku kaardistamine; 
  • keldrite olulisuse hindamine nahkhiirte talvituspaigana; 
  • teadlikkuse tõstmine talvituvate nahkhiirte osas.

Algaja nahkhiirevaatleja tarkuseminutid

Algaja nahkhiiresõbra tarkuseminutites tutvustasid 3.veebruaril 2025 nahkhiireuurijad Rauno Kalda (Eesti Terioloogia Selts) ja Christel Rose Bachmann (Keskkonnaagentuur/Tartu Ülikool), kuidas osaleda talvises nahkhiireseires ning kuidas erinevaid liike ära tunda. 

 

 

Kuidas osaleda? 

Seires osalemiseks on vajalik leida mõni kelder, kuhu sisenemiseks on sul omaniku luba. Selleks sobib näiteks oma (maa)kodus paiknev maakelder või sõprade kelder. Vabatahtlikus seires osalemiseks tuleb vaatlused edastada Keskkonnaagentuurile kasutades Loodusvaatluste nutirakendust (Android ja IOS) või PlutoF Go nutirakendust (Android ja IOS). Nutirakenduste kasutusjuhendid leiad Loodusveebist LVA äpi kasutusjuhend või PlutoF Go veebilehelt.
 

Kuidas vaadelda?

Nahkhiirte talvine vabatahtlik seire toimub perioodil 01.02.–05.03. 

Seire käigus on oluline vaadeldavaid loomi võimalikult vähe häirida. Nahkhiirte vaatlusel osalemiseks on abiks taskulamp ja fotokaamera/nutitelefon. 
 

Välitöödel käitu nii: 

  • sisene keldrisse vaikselt;
  • vaata lambiga üle kõik seinad ja lagi; juhul kui seina vastas on suuremaid objekte vaata ka nende taha; 
  • vaata üle kõik laes ja seintes olevad praod ja õõnsused. Nahkhiired poevad sageli ka väikestesse, vaid mõne sentimeetri laiustesse, avaustesse;
  • leides looma püüa kiiresti liik määrata või teha loomast foto selleks, et liik hiljem kindlaks teha. Fotode tegemisel võib kasutada ka välku, kuid looma juures tuleks viibida võimalikult lühikest aega;
  • kui loom hakkab liigutama ja ärkama lahku looma juurest; 
  • sisesta vaatlus LVA-sse või PlutoF Go-sse. Vali kindlasti väljalt ’Vali projekt’ Talvituvate nahkhiirte vabatahtlik seire 2025 (LVA äpis). Plutof Go-sse sisestades tuleb projekti otsida nimetuse või märksõnade (nt nahkhiir, vabatahtlik, talvituvate) järgi;
  • juhul kui Sa liiki määrata ei oska, saad rakenduses liiginime väljal kasutada määrangut nahkhiirlane;
  • lisa foto vaatlusele, nii saab nahkhiireekspert liigi määrangu üle kontrollida;
  • kui Sa keldris ühtegi talvituvat looma ei leidnud sisesta kindlasti nullvaatlus ning lisa foto keldrist.

 

Vasakul Loodusvaatluste nutirakendusse nullvaatluse sisestamise juhis. NB! Lisa kindlasti foto leiukohast/elupaigast. Paremal (2 kuvatõmmist) Plutof GO rakendusse vaatluse sisestamise juhis.

 

Olulised lingid

Projekti tulemused

MÄÄRAMINE

Keldrites talvituvad nahkhiireliigid

Eestis kohtab keldrites kõige sagedamini kahte nahkhiire liiki – põhja-nahkhiir ja pruun-suurkõrv. Vahel harva ja suuremates keldrites (nt. mõisakeldrid) võib kohata ka perekonna lendlane (Myotis) liike. Lendlaste liigi määramine on esimesest kahes keerukam.

 

Põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii) 

Põhja-nahkhiirele on iseloomulik kahevärviline selgmine karvastik: aluskarv on tume, mustjaspruun ja karva otsad sageli heledad. Heledama värvuse hulk seljal võib olla väga varieeruv. Kõht on kollakaspruun või beež ja seljakarva üleminek kõhule on selgepiiriline. Põhja-nahkhiirel on lükikesed ja ümarad kõrvad ning tume ja lai „lehma nina“ meenutav nina. Nägu ja koon on tumedad või mustad.

 

Pruun-suurkõrv (Plecotus auritus) 

Selgmine karv on pruun-suurkõrval helepruun ja kõht beežikas. Karv jätab natuke pulstis ja tokerja mulje. Nägu on hele ning punaka varjundiga, kõrvad ja lennus (tiivad) pruunid. Kõrvade pikkus ulatub ¾ keha pikkusest, kuid talvel „pakib“ ta enamasti oma tiivad lennuse alla ja näha on vaid terava tipulised kõrvakaaned ehk tagused. Vahel võib juhtuda, et kõrvad on nähtavad ka talvel. Eemalt vaadates on suurkõrv rombja kujuga.

 

Perekond lendlane (Myotis)

Mõnikord võib kedris kohata ka mõnd lendlaseliiki, kõige sagedamini veelendlast. Lendlastele on tunnuslikud küllaltki pikad kõrvad ja enamasti ka pikk kõrvakaas. Mitut liiki iseloomustab karvastiku selgelt eristunud hele (vahel lausa valge) kõhtmine pool ja pruunikas selgmine pool, kuid leidub ka liike, kelle kõhupool on üsna tume. Esmakohtumisel võib olla üsna keerukas liike täpselt määrata. Seega tasub nahkhiirtest teha foto ja vajaduse korral küsida asjatundjatelt nõu. Vabatahtlikus seires osaledes vaatavad kõik fotod üle liigieksperdid. Loomasid tuleks pildistada nii, et näha oleks kindlasti kõrva kuju.

 

Loe, kuula, vaata

 

Kaasrahastanud Šveitsi riik majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamiseks Euroopa Liidus