Enam ei ole jahi esmaeesmärgiks liha ja nahkade varumine
Ulukiks nimetatakse metslooma - looduses vabalt elavat imetajat või lindu. Jahiulukiks nimetatakse ulukit, kelle liha, nahka või muid osi tarbitakse ning kelle jahtimine on jahieeskirjadega lubatud [1].
Praegu kehtiv jahiseadus jagab ulukid omakorda suur- ja väikeulukiteks. Suurulukid on põder, punahirv, metskits, metssiga, pruunkaru, hunt, ilves ja hallhüljes. Kui suurulukite liigid on loetletud jahiseaduses, siis väikeulukite loetelu sätestatakse jahieeskirjas, mille kehtestab keskkonnaminister. Väikeulukid on rebane, šaakal, kährikkoer, mink, tuhkur, halljänes, valgejänes, kobras, ondatra, mäger, kivi- ja metsnugis. Väikeulukiteks loetakse ka jahilinnud.
Jahiulukite nimekirja on aegade jooksul mitu korda muudetud. 1934. aasta jahiseadus jagas jahiloomad kahte rühma: kasulikud ja kahjulikud. Esimeste hulka kuulusid näiteks lendorav, toonekured, luiged, lagled, sookurg, kakud (v.a lume- ja kassikakk), kahjulike jahiloomade nimistust leiame saarma, euroopa naaritsa, kärbi, nirgi, lume- ja kassikaku.
1959. aastal oli lubatud küttida tedre- ja metsisekukki, tuttpütti, harakat, pasknääri, varblasi, metstuvisid, oravat, kärpi, nirki, saarmast, kanakulli, raudkulli ja roo-loorkulli. Seevastu keelatud oli küttida hallhane, punahirve, kobrast, karu, jahifaasanit ja hahka.
1982. aasta nimistus oli eelmise nimekirjaga võrreldes suuri muudatusi. Enam ei tohtinud jahtida saarmast, euroopa naaritsat, oravat, kärpi, nirki, metsist, tetre, hahka, laglesid ja õõnetuvi, kuid jahiulukiteks olid kuulutatud kaelushakk, punahirv, karu, kobras ja hallhani [2].
Aegade jooksul on oluliselt muutunud jahipidamise eesmärgid. Enam ei ole esmaeesmärgiks pelgalt liha ja nahkade varumine, vaid jahindus on üks keskkonnakorralduse ning loodushoiu tööriistu. Jahinduse eesmärk on hoida ulukite arvukust mõistlikes piirides.
Põhjused, miks on küttimine vajalik
-
Nii hoitakse ohjes ulukipopulatsiooni, mis omakorda ennetab haiguste levikut. Lähiminevikust võib näitena tuua sigade Aafrika katku leviku, mille ulatusliku leviku üheks põhjuseks oli metssigade kõrge arvukus.
-
Ulukikahjustuste ennetamine ja vältimine. Sõralised võivad kõrge arvukuse juures tekitada palju kahju noortele puistutele. Põder toitub okas- ja lehtpuude võrsetest, murrab latvu ning koorib tüvesid. Enim kahju tekitab ta talvel männikultuurides ja sügisest kevadeni keskealistes kuusikutes, eriti pärast harvendusraiet [3].
-
Tasakaalu hoidmine nii ökoloogilise kandevõime (populatsiooni maksimaalne suurus, mida elupaik võib keskkonnast kättesaadavaid ressursse arvestades lõpmatult säilitada) kui ka ühiskondliku kandevõime aspektist lähtuvalt. Ühiskondlik kandevõime on inimestele vastuvõetav metsloomade asustustihedus. Näiteks hundi puhul kannataks keskkond välja suurema populatsiooni, kuid mängu tuleb inimene – kui meil oleks praegusest rohkem hunte, muutuksid hundi-inimese kokkupuuted sagedaseks.
-
Mõnes piirkonnas on oluline hoida küttimist kui traditsiooni. Alates 2015. aastast on lubatud küttida hallhülgeid. Seda peamiselt tavade taaselustamiseks. Hülgejaht on traditsiooniline tegevusala näiteks Kihnus ja Manilaiul. See oli hallhüljeste madala arvukuse tõttu Eestis alates 1970. aastate algusest kuni viimase ajani keelatud.
__________________________________________________