Kogu maailmas kahaneva elurikkuse üheks peapõhjuseks on maakasutuse muutus, sh ulatuslikult keskkonda kahjustavad põllumajandusviisid. Kuigi me ei taha seda endale tunnistada, on suurt saaki ülimaks seadvad majandamisvõtted kõvasti laastanud ka Eesti maastikke, mulla- ja veekeskkonda ning elurikkust. 

Väärtuslikud, kuid haavatavad elurikkusesaarekesed põllumajandusmaastikus

Ka tavalised põllumajandusmaastikud võivad üksteisest suuresti erineda. Mõnes piirkonnas annab maastikule omapära künklik reljeef, teisel alal võib põldude keskel leida puisniidusarnaseid puudesalusid ja rohtunud viljapuuaedu. Olulised maastikuelemendid on ka põldude keskele kuhjatud kivihunnikud ja põldude vahel siuglevad kraaviperved. Kõik need elemendid on tänapäevastes intensiivselt majandatud põllumajanduspiirkondades elurikkuse hoidmiseks võtmetähtsusega.

Peale selle, et mainitud maastikuelemendid võivad pakkuda kasvukohta ja elupaika paljudele taime- ja putukaliikidele, toimivad põlde ääristavad servakooslused ühenduselementidena, mis seovad suurte põldude vahel paiknevad looduslike ja poollooduslike kasvukohtade saarekesed võrgustikuks. Seda mööda saavad levida nii pisiimetajad, linnud kui ka putukad, sh tolmeldajad. 

Põlluservad ja teised elupaigasaarekesed saavad elurikkusele tähtsaid rolle täita vaid siis, kui selleks on loodud soodsad tingimused. Põldude serva jäävad elupaigad peavad olema piisavalt laiad, et puhverdada põllult lähtuvate mürkide ja väetiste mõju. Püsitaimestikuga põlluserva laius peaks olema vähemalt 3-4 meetrit, et seal leiaks võimaluse kanda kinnitada kasvukohatundlikumad taimeliigid. Laiemad põlluservad soodustavad ka kimalaste arvukust ja mitmekesisust. Niidukooslustega sarnaste liigirikaste põlluservade kujunemine võib aga pikalt aega võtta. Rootsi niiduteadlaste uuringu kohaselt ei pruugi servakooslustel niitudega sarnane liigirikkus ja liigiline koosseis kujuneda ka poole sajandi jooksul. Seetõttu tuleb olemasolevaid mitmekesise taimestikuga servakooslusi väärtustada ja hoida.

Enamjaolt on põlluservad meil kitsad ning ka teised elupaigasaarekesed pindalalt väikesed ning seetõttu satuvad põldudele laotatud väetised ja pestitsiidid nendesse kooslustesse ka siis, kui neid ei ole sinna tahtlikult pritsitud. 

Mis seisus on Eesti põllumajandusmaastikud?

Kuna Eestis on väärtuslikke pärandniite säilinud veidi rohkem kui mujal Euroopas ja mahepõllud moodustavad umbes 20% meie põllumajandusmaast, on visa püsima arusaam, et meil käib põllumajandusmaastike käsi paremini kui Lääne- ja Kesk-Euroopas. Uuringud näitavad paraku, et meie põllumajandusmaastikud ei jää maastiku kesisuse ja maakasutuse intensiivsuse poolest kuigi palju maha nt Saksamaast, Prantsusmaast, Hollandist, Poolast ja Hispaaniast. 

Eesti umbrohtude floora on vaesunud, samuti on vähenenud meie põllumajandusmaastikele iseloomulike 22 linnuliigi arvukus. Maakasutuse intensiivsuse ja maastike lihtsustumise mõju kajastub ka silmale nähtamatu elurikkuse muutustes. Intensiivselt majandatud põllumuldades leitakse märksa vähem seeneliike, sh taimedele kasulikku seenjuurt ehk mükoriisat moodustavaid krohmseeni kui maheviljeldud põllumuldades. 

„Järgmise põlvkonna“ põllumajandusmaastikud

Iga praegu tehtav samm põllumajanduslikus maakasutuses mõjutab meie põllumajandusmaastike elurikkust tulevikus. Toidutootmine on paljuski takerdunud minevikuahelatesse, tehes loodusele endiselt liiga. Ometi pakub praegune infotehnoloogiline revolutsioon hulga põnevaid uusi võtteid, kuidas vähendada põllumajanduse keskkonnamõju ja kasvatada puhtamat toitu. Võiksime nende uuenduslike lahendustega julgemalt katsetada. 

Ka loodus pakub võimalusi, kuidas ühendada loodushoid ja põllumajandustoodangu puhtus märkimisväärse saagikaota. Looduslikku kahjuritõrjet, looduslike tolmeldajate toetamist ja teisi sarnaseid võtteid nähakse põllumajandusökoloogias ühe peamise päästerõngana, mille abil ühtaegu kahandada keskkonnaprobleeme, hoida ja soodustada mitmekesiseid maastikke ning toota pestitsiidijääkideta toitu. 

Täismahus artikkel Eesti Looduse 2021 märtsikuu numbris lk 28–31

Autor: Tsipe Aavik – Tartu Ülikooli makroökoloogia kaasprofessor

Loodusveebile toimetanud: Kaisa Viira

Viimati muudetud: 21.04.2022