Kuidas mõjutavad põllumajanduse keskkonnameetmed kimalaste arvukust?

Kuidas mõjutavad põllumajanduse keskkonnameetmed kimalaste arvukust?

 

Rahva seas kutsutakse kimalasi (perekond Bombus) maa- või metsmesilasteks, ka kumalasteks. Need putukad on hädavajalik lüli selleks, et elukeskkond ja majandus, sh põllumajandus, toimiks tavapäraselt. Vaatleme, millist kasu on toonud keskkonnameetmed, mis muu hulgas peaksid aitama säästa tolmeldajaid.

 

Kimalased kuuluvad kiletiivaliste seltsi mesilaslaste sugukonda. Eestis elutseb 21 liiki päriskimalasi. Peale nende on teada kaheksa liiki kägukimalasi, kes parasiteerivad päriskimalaste pesades. Kimalased on ühiselulised peredena elavad putukad, kes etendavad ökosüsteemis väga suurt rolli tolmeldajatena. Kimalaste kõrval on olulised tolmeldajad ka näiteks meemesilased, erakmesilased, paljud liblikad, herilased ja sirelased. Nende putukate tähtsus põllumajanduses seisneb selles, et tolmeldamine suurendab märkimisväärselt - ligi 40%, põllukultuuri saagikust. Tuntumad põllumajanduskultuurid, mida kimalased tolmeldavad, on uba, õun, ristikud, raps, rüps ja maasikas [1]

 

Kimalane. Autor: Kaisa Viira
TUBLI ABILINE. Kimalased alustavad tööd juba varahommikul ning puhkavad alles hilisõhtul. Autor: Kaisa Viira

Nüüdisaegse põllumajanduse mõju kimalastele. Põllumajandus on valdavalt negatiivselt mõjutanud paljusid liike, kelle peamised elupaigad on põllumajandusmaastikus. Oluline tegur on sünteetiliste taimekaitsevahendite ja mineraalväetiste järjest ulatuslikum ja pidev kasutus, aga ka muutused maakasutuses (teraviljapõldude pindala on suurenenud ja poollooduslike koosluste oma vähenenud) ning maastiku struktuuris (väikeste põllulappide asemel väga suured põllud), oma osa on etendanud üha tõhusamaks muutunud põllumajandustootmine [2].

 

Elurikkusele on halvasti mõjunud seegi, et väiketalusid on jäänud järjest vähemaks. Samas on põldude pindala suurenenud. Nõnda leidub väikseid põllulappe aina vähem ning kahanenud on ka põlluserva elupaikade hulk ja pindala. Muutused põllumajandusmaastikus on avaldanud mõju kimalaste käekäigule. Paljude kimalaseliikide levik on ahenenud ja arvukus vähenenud. Rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) aruande põhjal on koguni ligi poolte (46%) kimalaseliikide arvukus Euroopas ühtesoodu kahanenud [3].

 

Selleks et vähendada põllumajandusest tingitud negatiivset mõju elurikkusele, on välja töötatud keskkonnameetmed. Alates 1992. aastast on need olnud kõikidele Euroopa Liidu liikmesriikidele kohustuslikud. Tegu on rahalise toetusega põllumajandustootjatele saamata jäänud tulu või lisakulutuste eest. Toetatakse näiteks mahepõllumajanduslikku tootmist, keskkonnasõbralikku majandamist ning poollooduslike koosluste taastamist. Mahepõllunduses ei tohi kasutada sünteetilisi taimekaitsevahendeid ega enamikku mineraalväetisi, kuid orgaanilised väetised on lubatud. Keskkonnasõbraliku majandamise toetuse saamiseks tuleb põllumehel rakendada aga mitmeid erinevaid keskkonnasõbralikke meetmeid (nt viljavaheldus, jätta põlluservad harimata, rajada 2-5 meetri laiused kündmata põlluservad).

 

Viljavahelduse ja harimata põlluservade olulisus. Evolutsiooniliselt on kimalaste kõige olulisem toiduobjektiks looduslikud taimed. Nüüdispõllunduses pakuvad neile alternatiivi lausaliselt õitsevad põllukultuurid, nagu ristikud, raps ja rüps. Samas oleneb põllukultuuride saagikus nii kimalaste kui ka teiste tolmeldajate rohkusest. Looduslike õitsevate taimede tähtsus kimalastele ilmneb eriti selgelt ajal, kui põllukultuurid ei ole õitsema hakanud, on õitsemise lõpetanud või on saak niidetud/koristatud. Kui kumbagi toiduobjekti (looduslikud taimed ja õitsevad põllukultuurid) pole saadaval, siis tekib n-ö pudelikaela efekt, sest kimalastele ei leidu piisavalt toitu. Uurides viljavahelduse rakendamise mõju kimalaste liigirikkusele ja arvukusele jõuti järeldusele, et kui viljavaheldust teraviljade puhul ei rakendata, koonduvad kimalased ainult põlluservadesse, sest põllul pole neile piisavalt toitu. Seega, kimalaste toiduks sobivate taimeõite rohkus on väga oluline tunnus, millega kirjeldada kimalaste arvukuse seoseid põllumajandusmaastikus valitsevate keskkonnaoludega.

 

Teraviljapõldude servadesse jäetud harimata aladelt saavad kimalased korjata toitu ajal, kui põllukultuurtaimed parasjagu ei õitse (näiteks kevadel) või kui saak on juba koristatud (suve lõpul, sügisel). Sellest ongi tingitud nõue jätta põlluservad harimata või rajada 2–5 meetri laiused põlluservad, ehkki sealt jääb saak saamata. Kui põlluservi ei jäeta, siis suure tõenäosusega väheneks nii kimalaste kui ka teiste tolmeldajate arvukus ning selle tagajärjel kahaneks põllukultuuride saagikus, sest ei ole piisavalt tolmeldajaid. Nõnda on neil põlluservadel ka väga tähtis majanduslik roll. Rajades põlluservi, on oluline järgida põhimõtet, et sinna külvatakse ainult kodumaiste looduslike taimede seemneid, vältimaks võõrliikide levikut. Iseäranis olulised on põlluservad intensiivse tootmisega põllumajandusaladel, kus on vähe poollooduslikke elupaiku. Seal on need servaribad kimalastele nii toitumis- kui ka pesitsus- ja talvitusalad.

 

Uuring kinnitas, et mahepõllundus soodustab ohustatud ja intensiivse põllumajanduse suhtes tundlike kimalaseliikide levikut. Näiteks liikidel, kellel on väike pere, on ka lühem lennuraadius. Seetõttu on nad eriti tundlikud intensiivse põllumajanduse suhtes. Nende paremat käekäiku soodustaksid traditsioonilised põllumajandusvõtted, kus ei kasutata sünteetilisi pestitsiide ega mineraalväetisi. Arvukama perega kimalaseliikidel on suurem lennuraadius ja seetõttu saavad nad endale toitu hankida pesast kaugemalt. Tõenäoliselt just seetõttu mõjutab põllumajandustootmise intensiivsus neid vähem kui teisi kimalaseliike.

 

Täismahus artikkel Eesti Looduse 2019 jaanuarikuu numbris lk 55–59 http://www.eestiloodus.ee/arhiiv/Eesti_Loodus01_2019.pdf

 

                                                                                                                                     Autor: Riho Marja

                                                                                                                                     Loodusveebile toimetanud: Reigo Roasto


__________________________________________________

[1] Goulson, Dave 2010. Bumblebees. Behaviour, ecology and conservation. Second edition. Oxford University Press.

[2] Winfree, Rachael et al. 2009. A meta-analysis of bees’ responses to anthropogenic disturbance. – Ecology 90: 2068–2076.

[3] Nieto, Ana et al. 2014. European Red List of bees. Luxembourg: Publication Office of the European Union.