Seened

Seente korjamist ja söömist hakati laiemalt tutvustama 19. sajandi lõpus

Autor: Igor Nael
PURAVIK. Eestis on puravikke leitud ja määratud vähemalt 50 eri liiki. Autor: Igor Nael

 

Eestis on leitud üle 7000 seeneliigi. Söödavaid seeni esineb Eestis ligikaudu 400 liiki, mürgiseid aga ligikaudu 200 liiki [1].

 

Eestlane käib sügiseti ikka metsas, et saaks maiustada värsketest seentest tehtud kastmega ning soolata-marineerida-kuivatada seeni talveks. Ent vanasti tundsid eestlased seeni halvasti ning kasutasid neid söögiks harva, vaid sõja- ja näljaajal. Rohkem tunti ja kasutati seeni Eesti ida- ja kagupoolsetes osades, peamiselt õigeusklikul Setumaal paastutoiduna. Mujal suhtuti seentesse kohati lausa põlglikult. Eesti talupoja jahedast suhtumisest seentesse annab tunnistust ka eesti folkloor, kus seentel ei ole märkimisväärset kohta.

 

Seente korjamist ja söömist hakati laiemalt tutvustama 19. sajandi lõpus, kusjuures seenekorjamisest huvitusid algul märksa rohkem linnainimesed. Osalt oli see ajendatud püüust rikastada toidulauda, teisalt võeti eeskuju suurrahvastelt (sakslastelt, venelastelt, prantslastelt). Eestlaste teadmised ja huvi seente vastu on sellest ajast saadik vaid kasvanud. Moodne eestlane korjab julgelt kukeseeni, riisikaid, puravikke ja pilvikuid, ent paarikümne liigiga lõpeb ka valdava osa eestlaste pädevus [2]. Kuna ka aastad ei ole vennad, võib seeni lemmikkohtades olla kas külluslikult või vaid üksikud. Külm kevad, põuane suvi – ja seenesaak on rikutud, mis aga ei pruugi kehtida kogu Eesti kohta.

 

Vanad eestlased ei ole seeni eriti pruukinud ka ravimtaimedena, välja arvatud kärbseseened, tanuseen ja must pässik ehk kasekäsn, mis on paljudes kultuurides tuntud kui chaga. Tänapäeval teatakse ja kasutatakse paljusid seeni nende raviomaduste tõttu ning valdkonnas käib pidev uurimistöö. Lisa saab lugeda raamatust „Ravivad seened“.

 

Seened on asendamatud mõnede toiduainete (näiteks pagaritoodete, mõnede juustude ja vorstide, kääritatud jookide) valmistamisel.

 

Ole ettevaatlik!

 

Umbes 15 liiki Eesti seeni on nii mürgised, et nende söömine võib asjatundlikku abi saamata lõppeda surmaga [3]. Eluohtlikud on näiteks valge ja roheline kärbseseen, tavavahelik, punakas narmasnutt, jahutanuk jt [4] – täpsemalt saad uurida Eesti loodusmuuseumi veebilehelt.

 

Veel paarsada mürgist liiki ei ole küll eluohtlikud, kuid põhjustavad kergemaid mürgistusi: oksendamist, kõhuvalu- ja lahtisust, halvemal juhul hingamisraskusi, krampe ning teadvushäireid. 

 

Peale otseselt mürgise liigi söömise võib mürgistuse saada ka valesti töödeldud seente või riknenud seeneroogade söömisest.

 

Seeni korjates on kõige olulisem reegel korjata ainult neid liike, mida kindlasti tunned. Ussitamine, hea maitse või meeldiv lõhn ei kinnita seene söömiskõlbulikkust.

 

Seeni ei ole soovitv korjata ka linnadest ega tiheda liiklusega teede äärest, kuna seal kasvanud seentes võib leiduda tervisele ohtlikud kogused raskemetalle nagu pliid, kaadmiumi, elavhõbedat, arseeni jt.

 


__________________________________________________

[1] https://www.loodusmuuseum.ee/55-seenen%C3%A4itus

[2] A. Jürgenson. Seentesse suhtumine meil ja mujal. https://ojs.erm.ee/index.php/ermer/article/view/119/112

[3] https://www.loodusmuuseum.ee/ohtlikult-m%C3%BCrgised-seened

[4] I. Saar. Mürkseened ja seenemürgistused Eestis. Eesti Loodus, 3/2010. http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel3201_3169.html