Liigse püügisurve vältimine on kalanduse reguleerimise olulisim ülesanne
Kalanduse strateegiline eesmärk on tagada kalapopulatsioonide hea seisund ja kalaliikide mitmekesisus. Oluline on vältida kalapüügiga kaasnevat negatiivset mõju ökosüsteemile, näiteks mitte püüda alamõõdulisi isendeid. Tähtis on jälgida, et ei kahjustataks kalade elupaiku ega häiritaks kudemisrahu. Lisaks, kuna paljud kalad teevad oma elu jooksul ulatuslikke rändeid nii magevee ja mere vahel kui ka mageveekogude piires, on oluline tagada, et kalade liikumisteed poleks paisude või (ebaseaduslike) püügivahendite tõttu suletud. Kalavaru on heas seisus, kui asurkonnad on loomuliku vanuselise struktuuriga ja suudavad end olemasolevates tingimustes looduslikult taastoota.
Kalapüük ei ole ainus mõjutaja
Kalavarude seisukorda mõjutab lisaks kalapüügile ka veekogude olukord. Kui Eesti järvedes läheb kaladel enamasti hästi, siis mitmete vooluveekogude seisundit tuleb veel parandada. Tihtipeale on probleemiks vee loomuliku voolurežiimi häirimine: jõgedel asuvate paisude või muude tõkestuste tõttu ei pääse mitmed kalaliigid sobivate kudekohtadeni või turgutusaladele. Olukord õnneks paraneb, kuna Eestis tegeldakse aktiivselt paisude avamisega ning paljud murekohad ongi juba lahenduse saanud. Hea näide on Sindi pais Pärnu jõel. Paisu likvideerimise ja tehiskärestiku rajamisega anti seal lõhedele ja mitmetele muudele kaladele taas võimalus pääseda arvukatele Pärnu jõestiku kudealadele, mis paisu tõttu seni kättesaamatud olid. Rändetakistuse likvideerimine ongi kalade vaba liikumise tagamiseks parim viis ja üsna heaks variandiks võib pidada ka looduslähedaste kalapääsude rajamist.
Lisaks siseveekogude seisundi parandamisele peavad jätkuma pingutused Läänemere hea tervise nimel. Meie kodumere olukord ei ole kiita, mistõttu on Läänemere-äärsed riigid mere hea seisundi saavutamise endale ühiseks eesmärgiks võtnud. Peamine mure on Läänemere eutrofeerumine, mis on tingitud liigsest toit- ja saasteainete jõudmisest merre. Toitained on fosfori- ja lämmastikühendid, mis näiteks põllumajanduses liigselt väetades vihmaveega põllult jõgedesse ja sealt edasi merre uhutakse. Liigtoitelisus võib veekogus põhjustada vetikate vohamist, vähendab vee läbipaistvust ja hapnikusisaldust, mis omakorda mõjutab veeökosüsteemi toimimist ja toiduahelaid, sh kalade võimet keskkonnas hakkama saada (nt merisiia populatsioonid on seetõttu mitmel pool kadumas/hävinud). Saasteained on nt ravimijäägid, mida reoveepuhastusjaamades täielikult eraldada ei suudeta. Mõnel ajahetkel ja kohas võivad kalavarud sattuda liigse püügisurve alla ja seetõttu muuta mereala seisundihinnangut halvemuse suunas. Kalavarude sattumist liigse püügisurve alla püütakse ennetada (ja vajadusel ümber pöörata) kalavarude jätkusuutliku majandamise põhimõtete rakendamise kaudu.
Ohustatud kalaasurkondade taastamise või tugevdamise üheks võimaluseks on kalakasvatuslik taastootmine, st kalakasvandustes kasvatatakse ohustatud kalapopulatsiooni järglasi, et asustada need noorkaladena veekogudesse. Populatsioone turgutatakse seni kuni asurkonnad on saavutanud stabiilsuse ega vaja enam välist toetust. Eestis tegeleb kalapopulatsioonide taastamise eesmärgil kalade kasvatamise ja asustamisega Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) Põlula kalakasvandus. Peamiselt kasvatatakse ja asustatakse lõhet ja siiga, katseid tehakse ka harjusega ning varasematel aastatel oli üheks põhiliseks turgutamist vajavaks liigiks meriforell. Täna meriforelli Põhja-Eesti jõgedesse enam asustada pole vaja ning ka lõhe asurkonnad enamikes avatud Põhja-Eesti jõgedes asustamise näol täiendavat toetust ei vaja. Selle asemel keskendutakse järgmistele toetustvajavate populatsioonide, nt erinevate siia alamliikide toetamisele.
Kalanduse reguleerimine
Kalavarude säilitamise ja jätkusuutliku kasutamise eesmärgil on suurem osa mere/ookeani kutselisest kalapüügist reguleeritud rahvusvaheliselt. Euroopa kalandust hakati Euroopa Liidu tasandil haldama 1980. aastatel, mil ülepüügi probleemi laiemalt teadvustama hakati.
Läänemere püügimahtude arvestamisel eristatakse laia levikuga ja paiksemaid kalasid. Laia levikuga/rändavatele kalaliikidele (kilu, räim, tursk, lõhe) kehtestab püügikvoodid Euroopa Liidu nõukogu, paiksemad kalaliigid (näiteks ahven, koha) on iga riigi enda majandada. Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve püügivõimalused ning tingimused lepitakse kokku Eesti ja Venemaa valitsuste vahelises kalapüügikomisjonis.
Viimati muudetud 20.06.2022