Seenel või marjalkäigud koos vanemate või vanavanematega on meist paljude lapsepõlve lahutamatu osa

Korilus ehk andide ja tarbematerjali kogumine loodusest ilma seda ümber kujundamata oli koos küttimisega aastatuhandeid peamine elatusviis. Sealjuures ei ole loodusannid mitte ainult marjad, seened ja pähklid, vaid ravim- ja teised söödavad taimed. Ka kevadine vahtra- ja kasemahl, tulehakatuseks kasutatav kasetoht, nikerdamiseks puit, aga ka kaseviht, mis laupäeval sauna võtta, on meie metsade loodusvarad.

Põllumajanduse arenedes on mitmetes riikides ja rahvastel jäänud loodusandide kogumine järjest enam tagaplaanile. Näiteks seenel või marjul käimine on paljudes kohtades traditsioonina hääbunud ja muutunud pigem eksootiliseks vaba aja veetmise viisiks või lausa turismiharuks. 

Eestlastena oleme harjunud end pidama metsarahvaks ning seenel- ja marjalkäimised koos vanemate või vanavanematega on paljude lapsepõlve lahutamatu osa. Korilus on eestlasele olnud samaaegselt nii meelelahutus, tore ühine ajaveetmine, maitsvate talvevarude kogumine kui harva ka väikese lisaraha teenimise võimalus. Tänapäeval ostavad metsaande kokku mitmed ettevõtted, sealjuures on tõusvaks trendiks omamaiste metsasaaduste kasutamine restoranides. 

Eestis on seene- ja marjakorjamine menukas puhkuse veetmise viis: paljude jaoks on korilusretked loodusega lähedase suhte hoidmise viis, samuti on meil õnneks veel piisavalt metsi ja eestlastel teadmisi loodusandide kogumiseks. Siiski on vaja ära tunda ja teada erinevate taimede kasvukohti ning loomulikult loodusande endid – linnastumise arenedes kipuvad sellised teadmised paraku kaduma. Teisalt aga võib märgata huvi suurenemist nii looduses liikumise kui ka loodusandide vastu, millest annavad tunnistust näiteks Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) matkaradade kõrge külastatavus, aga ka loodusliku, puhta ja isevalmistatud tervisliku toidu (kodus keedetud marjamooside, taimeteede, naadisalati, võilillejuure kohvi) menukuse kasv.

Eesti seadusandlus loodusandide korjamist soosib: kui mitmetes riikides on seente korjamiseks vaja ametlikku luba, siis meil võib marju- ja seeni korjata tasuta nii riigi- kui ka erametsas [1]. Tuleb vaid jälgida igameheõiguse reeglistikku ja tunda taimi ja seeni, mida korjata soovid – Eesti looduses on neist paljud mürgised ning mõnda neist on lihtne söödava taime või seenega segi ajada. Näiteks on olnud juhtumeid, kus karulaugu asemel korjati hoopis mürgist piibelehte või söödava seene pähe mürgiseent. Mürgistuse vältimiseks on lihtne reegel: korja seda, mida tunned!

_____________________________________________________________________________________

[1] R. Kõomägi. Seeneturismi potentsiaal ja kitsaskohad Eestis. Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja Keskkonnainstituut. Magistritöö. Tartu, 2018.