Kuidas saada rohkem saaki?

Kuidas saada rohkem saaki? 

 

Maastiku mitmekesisus ja liigirikkus ei ole üksnes väärtus iseeneses, vaid annab põllupidajale väga otsest majanduslikku kasu. 

 

Esmapilgul võiks arvata, et kui põldude vahele jätta loodusliku taimestiku ribad, siis ei  avalda sealne elustik otsest mõju põllukultuurile. Siiski on paljude uuringutega selgeks tehtud, et see elustik liigub päris usinalt ümbruskonna looduslikest elupaikadest põldudele. Vananenud on arusaam, et loodusest põldudele liikuv elustik on eelkõige umbrohud ja kahjurid. Otse vastupidi, enamik põldudele liikuvaid putukaliike aitab põllukultuure tolmeldada ja hävitada nende kahjureid, mitmekesine taimestik põllu ümbruses aga soodustab selliste putukate elu. 

 

Rohumaaribad põlluservas pakuvad talvitumispaika, lisatoitu, sigimis-, varje- ja elupaiku paljudele kahjureid hävitatavatele röövtoidulistele lülijalgsetele, nagu parasitoidid, jooksiklased, lühitiiblased, ämblikulaadsed, ning looduslikele tolmeldajatele, näiteks erakmesilastele ja kimalastele. 

 

Kahjuritõrje. Suurtel monokultuursetel põldudel kasvav taimekultuur on sobilik väga vähestele putukaliikidele, keda me kutsume kahjuriteks, sest nad konkureerivad meiega toidu pärast. Monokultuurset põldu luues katame neile liikidele ülirikkaliku toidulaua ja loome pinnase ohtraks paljunemiseks. Seda paljunemist suudavad ohjes hoida kõnealuste putukate looduslikud vaenlased: röövtoidulised putukad, sh parasitoidid. 

 

Laiaulatuslik ülevaateuuring, kuhu olid kaasatud andmed nii Euroopast (sh Eestist), Põhja-Ameerikast kui ka Uus-Meremaalt, tõestas, et rohtsed põlluservad tõstsid kahjuritõrje taset põllul keskmiselt 16%, samas ei suurendanud need kusagil kahjurite arvukust. Lisaks on leitud, et mitte ainult arvukus, vaid ka looduslike vaenlaste ja tolmeldajate liigiline mitmekesisus on ülioluline ning panustab oluliselt saagi suurenemisse.

 

Loodusliku püsitaimestikuga maastikuelementide kasu röövtoiduliste lülijalgsete arvukusele avaldub ainult nende elementide piisava kvaliteedi ja hulga korral. Näiteks jooksiklaste puhul on leitud, et põldudele jõuab neid piisavalt üksnes siis, kui põlluservad on vähemalt nelja meetri laiused. 

 

Tolmeldamine on teine ülioluline loodusehüve, mis on monotoonsetes põllumajandusmaastikes hakanud hääbuma. Tänu tolmeldajatele saame kogu maailmas üle kolmandiku toidutaimede saagist.

 

Ka tolmeldajad sõltuvad loodusliku püsitaimestikuga maastikuelementidest, mis pakuvad neile toitu, varje-, elu- ja talvitumispaiku. Looduslikele tolmeldajatele on oluline, et õitsevad toidutaimed oleksid saadaval kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Põllukultuurid seda teadupärast ei taga, sest nende õitseaeg katab vaid suhteliselt lühikese osa suvest. Ligi kolmveerand Eesti erakmesilaste liikidest ja enamik meie kimalaste liikidest pesitseb aga pinnases ja selleks vajavad nad ala, kus ei oleks pinnasehäiringuid, nagu kündmine, põllumasinate liikumine jne ja põllumajanduskeemia surve oleks minimaalne. 

 

Tolmeldajate puhul on eriti tähtis taimestiku liigirikkus ja maastikuelemendi vanus: mida liigirikkama taimestikuga ja vanem on põlluserv, seda rohkem see toetab tolmeldajaid ja seda rohkem panustab kõrvalasuva põllu tolmeldamisse. Uuringutes on näiteks leitud, et piisav hulk putuktolmeldajaid suurendab rapsi saaki 20–40%, suurendab selle õlisisaldust ja aitab saagil ühtlasemalt valmida. Seega parandades põllumajandusmaastikul tingimusi tolmeldajate jaoks, parandame ka saagi suurust ja kvaliteeti. 

 

Selleks, et tagada kahjuritõrje ja tolmeldamisteenus põldudel, on vajalik sidusate ja kvaliteetsete maastikuelementide vähemalt 25% osakaal maastikus. Seega teeme monotoonsed põllumajandusmaastikud taas mitmekesiseks ja võidavad nii tootjad, tarbijad, taluturismi nautijad kui ka loodus. 

 

Täismahus artikkel Eesti Looduse 2021 märtsikuu numbris lk 32–34 http://www.eestiloodus.ee/arhiiv/Eesti_Loodus03_2021.pdf

 

Autor:Eve Veromann – Eesti Maaülikooli taimetervise õppetooli professor.

Loodusveebile toimetanud: Kaisa Viira

 

 

Viimati muudetud: 21.04.2022